Millist tähelepanu me pöörame lastele? Kõik ühiskonnad kinnitavad, et tulevik on nende päralt. Tegelikult on laste olukord üsna erinev - üks osa neist on ülehellitatud, teine osa täiesti tähelepanuta jäetud. Loodetavasti on kõige suurem see osa, mis jääb nende kahe äärmuse vahele. Kuulutaja käesoleva numbri intervjuudes on põhiliselt küll juttu nendest, kes vajaksid suuremat hoolitsust.

Eesti Vabariik on juba ammu jõudnud soliidsesse ikka. Reaalpoliitiliselt ja majanduslikult on aga tegemist kümneaastase lapsukesega. Võõraste silmis olevat ta imelaps. Omadelt seevastu saab see lapsuke üsna harva kiita, etteheiteid peab aga iga päev kuulama. Võib-olla vajaks see Jumala ja meie tahtel taassündinud riik mõistlikumat kohtlemist?

Tänavune suvi on olnud soe ja päikesepaisteline. Rõõmu ilusatest ilmadest on mõnel pool varjutanud laastavad keeristormid. Kipume unustama, et armastav Jumal võib vahel kasutada ka karmi kätt. Ta on seda teinud rahvaste (ka meie) ajaloos, aga ka üksikisikute elus. Taevasel Isal, kes meid kasvatab, on kõrged ootused: "Et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset tigedat ja pöörast sugupõlve, kelle seas teie paistate otsekui taevatähed maailmas" (Filiplastele 2,15). Jumala tahte täitmine ei ole mõttetu pingutus, sest "Jehoova heldus on igavesest igavesti nendele, kes Teda kardavad ja Tema õigus jääb lastelastele" (Psalm 103,17).

KRUSAAD NARVAS

Pildil Viktor Hamm (paremal) ja Heldur Kajaste.

27.-29. juulini toimus Narvas Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni abiga venekeelne evangeelne krusaad Billy Grahami kaastöölise, evangelist Viktor Hammi (46) osavõtul. Viktor Hamm on Vorkutas sündinud, Lätis ja Saksamaal elanud ning nüüd Kanadas Winnipegis elav jutlustaja, kes juhib Venemaal ja meilgi tuntud organisatsiooni "Taassünd".

Narvas toimuvale krusaadile olid oma õla alla pannud Narva, Narva-Jõesuu, Sillamäe, Jõhvi ja Kohtla-Järve kogudused nii Eesti EKB Liidust kui ka metodisti kirikust. Üritused toimusid kohalikus kultuurimajas "Energeetik" ja rõõm oli näha rahvast tulvil saali. Sündmust edastati teleaparatuuri vahendusel ka kõrvalruumi, mis oli samuti rahvast täis.

Viktor Hammi kuulutus oli igati huvipakkuv, kuna ta oli enne Eestisse tulekut võtnud vaevaks end ka eesti kultuuriga kurssi viia. Ta jutlustas 29. juuli õhtul ristist, kuid kasutas seejuures mitmeid näiteid ja repliike Eesti teemadel, alustades Jakob Hurda ja Jüriöö ülestõusuga ning lõpetades meie tänapäevaste poliitikutega. Kuid eelkõige kuulutas ta Jumala Sõna ja see mõjus.

Meile jagas muljeid Pavel Vezikov, Narva EKB Koguduse üks pastoreid: "Mulje oli üpris hea. Seda ka sellepoolest, et nii mõnedki inimesed, kes ei olnud oma otsust Jeesuse kasuks varem teinud ja juba mõnda aega koosolekuid külastasid, tegid oma otsuse nüüd. Tean, et üks naine, kes oma kakskümmend aastat koosolekuil käinud oli, pöördus just nüüd.

Meil oli ette valmistatud 80 hingehooldajat, nemad töötasid kaasa kõik kolm päeva. Pöördunute tarvis moodustati Narvas erinevates kohtades kaks piiblikeskust. Kohe krusaadile järgneval päeval saadeti pöördunuile kiri, siis helistati neile ja ka külastati neid. Praegu tegeldakse meil ühes paigas kahekümne ja teises kümne inimesega. Tööd planeerime nendega teha kolm kuud."

"Energeetiku" saal on ehitatud umbes seitsmesaja inimese jaoks. Ühel õhtul mahtus ligi tuhat inimest. Nelja koosolekut külastas kokku 3200 inimest, paljud tulid kohale renditud bussidega. Pöördus 202 inimest -- vähemalt oli niipalju neid, kes vastava kaardi täitsid. Rõõmustav oli fakt, et nende seas oli palju noori ja keskealisi ning et enam kui pooled olid Narvast.

Eesti EKB Liidu president Helari Puu, kes ühel päeval krusaadist osa võttis ja kokkutulnuid tervitas, kirjeldas veel üht huvipakkuvat sündmust krusaadi raames: "Laupäeval oli kokku tulnud ligi tuhat last, et vaadata-kuulata spetsiaalselt neile mõeldud programmi. Mitusada last palus sel hommikupoolikul patuse palve ja soovis jätkata koos Jeesusega südames! Palvetagem nende laste eest jätkuvalt!"

Ka krusaadi muusikaline osa oli tasemel -- sellel esinesid Boriss Berežnoi ja instrumentaalansambel "Blagovestije" Moskvast, Tatjana Šilova Kiievist ning Valeri Štšerbin Ukrainast Nikolajevist. Lasteprogrammis esinejad olid kohale sõitnud Minskist.

Rõõm oli näha igatsevaid silmi ja patuste pisaraid. Jääb oodata ja paluda, et Jumal kingiks taolisi võimalusi veel ja veel.

HELDUR KAJASTE,
üks viimasel õhtul krusaadil osalejaid

JEESUSEGA KOHTUMINE MUUDAB MEID

"Naine ütleb Temale: "Isand, ma näen, et sa oled prohvet! Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel ja teie ütlete, et Jeruusalemmas olevat paik, kus tuleb kummardada!" Jeesus ütleb talle: "Naine, usu mind, et tund tuleb, mil te ei kummarda Isa ei sellel mäel ega Jeruusalemmas! Teie kummardate, mida te ei tea; meie kummardame, mida me teame, sest õndsus tuleb juutidelt. Aga tund tuleb ja on nüüd, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes Teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim, ja kes Teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões Teda kummardama!" Naine ütles Temale: "Ma tean, et Messias tuleb, keda nimetatakse Kristuseks; kui see tuleb, siis Ta kuulutab meile kõik!" Jeesus ütleb talle: "Mina, kes sinuga räägin, olen see!" Ja seepeale tulid Tema jüngrid ja imestasid, et Ta naisega kõneles. Siiski keegi ei öelnud: "Mis sa küsid või mis sa räägid temaga?" Siis naine jättis oma veekannu sinna ja läks linna ning ütles inimestele: "Tulge vaadake inimest, kes mulle on öelnud kõik, mis ma olen teinud! Kas see ei ole Kristus?" Nad väljusid linnast ja tulid Tema juurde. Vaheajal palusid jüngrid Teda ning ütlesid: "Rabi, söö!" Aga Tema ütles neile: "Minul on süüa rooga, millest teie ei tea!" Siis ütlesid jüngrid isekeskis: "Kas ehk keegi on Temale süüa toonud?" Jeesus ütleb neile: "Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mind on läkitanud ja lõpetan Tema töö. Eks te ise ütle, et on veel neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, ma ütlen teile, tõstke oma silmad üles ja vaadake põlde, et need on valged lõikuseks!" … Aga palju samaarlasi sellest linnast uskus Temasse naise kõne tõttu, kes tunnistas: "Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud!" Kui nüüd samaarlased tulid Tema juurde, palusid nad Teda jääda nende juurde. Ja Ta viibis seal kaks päeva. Ja veel palju rohkem samaarlasi hakkas uskuma Tema sõna tõttu. Nad ütlesid naisele: "Me ei usu mitte enam sinu kõne pärast; sest me ise oleme kuulnud ja teame, et Tema on tõesti maailma Õnnistegija!""
Johannese 4,19-42

JEESUS ON PROHVET, KES TUNNEB MEID PAREMINI KUI ME ISE

Jeesus tegi midagi, mida Samaaria naine senimaani oli vältinud - Jeesus asetas ta silmitsi iseendaga. Sedasama teeb Jeesus meie juures, kui me Temaga kohtume - Ta asetab meid silmitsi meie tegeliku olukorraga. Korraga me näeme iseennast nii, nagu me oleme.

Jumal tunneb meie sisemust, meie vaimset olukorda paremini kui me ise. See ei ole just julgustav kogemus. Sageli me hakkame otsima õigustusi, et seda avanenud pilti kuidagi ilusamaks teha. Me püüame endale kinnitada, et "on ju palju inimesi, kes on meist moraalselt madalalamal tasemel", et "teisedki teevad nii". Vahel mõtleme, "mida siis võib ühelt inimeselt tahta". See võib olla ja sageli ongi alandav kogemus. Ent kahjuks see on sageli nii, et iseennast näeme me kõige viimasena - teised on ammu aru saanud, millised me oleme. Me ise aga ei julge seda endale tunnistada.

Ent kui me tõeliselt kogeme Jeesuse puudutust, kui me kogeme evangeeliumi mõju kui Jumala väge - siis me ei püüa end õigustada. Siis me ei püüa ilustada seda pilti, mis meile avaneb, vaid me ütleme koos Peetrusega: "Mine minu juurest ära, sest ma olen patune inimene!" Me ütleme: "Jeesus, ma ei sobi Sinu lähedusse! Jeesus, ma olen kõlbmatu Sinu jaoks - ma ei sobi Sind teenima!" Jeesus aga ei lähe kusagile, vaid jätkab meiega tegelemist. Peetrusele ütles Ta: "Mul on sind vaja, et sa teisi inimesi tooksid minu juurde."

Jeesus näeb inimsüdame sügavusse - Ta näeb inimese ekslikkust ja inimeses peituvat kurjust, ent Ta näeb veel midagi - Ta näeb seda, kelleks Jumal võib inimese kujundada, Ta näeb võimalust ja ka siin näeb Ta rohkem ja kaugemale kui me ise.

Naine mõistis, et see juudi rabi on midagi enamat kui lihtne rändjutlustaja - ja nii ta ütleski: "Isand, ma näen, et sa oled prohvet." Ent ta lisas siia - siiski on ka probleeme Jumala kummardamisega, on erinevaid arusaamu, kuidas nendega jääb? On olemas ausaid küsimusi ja on ettekäändeid. Jutt läks küll naise elu valusalt probleemilt kõrvale, ent ikkagi oli initsiatiiv Jeesuse käes. Tema juhtis seda vestlust nagu alguseski.

Kui me vestleme inimestega usust Jumalasse, ei tohiks me karta kõrvalepõiked jutus ega ka nende vastuväiteid evangeeliumile. Vahel on tegemist ettekäänetega, aga vahel on tegemist tõeliste raskustega inimeste jaoks, asjaoludega, mis on neile takistuseks Jumala usaldamisel.

JEESUS ANNAB PROHVETLIKU HINNANGU JUMALA KUMMARDAMISELE

Samaarlased uskusid, et Jumalat tuleb teenida Gerisimi mäel. Jeesus ütles, et tuleb aeg, mil praegused eri seisukohad ei oma enam mingit seost tõelise jumalakummardamisega.

Nii nagu Jeesus tõi naise olukorra prohvetlikult päevavalgele, nii osutus Ta prohvetiks ka naise poolt tõstatatud tõelise jumalateenimise küsimuses. Jeesus ütles, et pääste tuleb juutidele antud tervikliku ilmutuse kaudu. Samaarlased tunnistasid Pühakirjana vaid Moosese raamatuid.

Seal oli küll õige tunnetus, ent osaline, väga puudulik võrreldes terve Vana Testamendiga.

Meilegi on oluline tundma õppida Jumala Sõna tervikuna, mitte vaid meile sobivaid või meile kergesti mõistetavaid osi sellest. See on üks Piibli süstemaatilise tundmaõppimise kõige tugevamaid põhjendusi - võimaldada Jumalal meid kõnetada kogu Tema Sõna, selle terviku kaudu. Jumal õnnistab meid, kui lubame Tema Sõnal tervikuna meid kõnetada ja muuta.

Jeesus oli tõepoolest prohvet - naine ei saanud ise ilmselt aru, kuivõrd märki ta selle hinnanguga tabas, aga Johannes ütles seda antud lõigus evangeeliumi lugejatele mitmel korral. Jeesus ilmutas naisele tema olukorra - et ta oli otsija ja eksija; Jeesus ilmutas tõelise jumalakummardamise sisu ja seda, milline on Jumal. Jeesus avaldas Samaaria naisele ja evangeeliumi kaudu meilegi, et Jumal ei ole seotud ühegi paiga või ajaga, vaid et Jumal "tahab end siduda" meie olemusega, sellega, millised me oleme ja millisteks me tahame muutuda. Seega, Jumal otsib neid, kes Teda vaimus ja tões kummardavad - teisiti ei saagi Jumalat kummardada, teisiti on kõik inimesed nagu samaarlased, kes kummardavad, mida nad ei tea.

Kahjuks esindasid jüngrid antud sündmuses Jeesuse prohvetlikust mõjust puutumata inimesi. Nad panid imeks, et Jeesus naisega kõneles. Märkame, kuidas eelarvamused mõjutasid jüngrite "mõistmishorisonti". Eelarvamused samaarlaste ja naiste suhtes piirasid jüngrite vaadet nägemaks toimunud vestluses seda, mida Jeesus selles nägi ja mida Samaaria naine nägema hakkas.

Juudid õpetasid, et juudi mehel ei sobi üldse avalikus kohas naisterahvaga rääkida (isegi mitte oma naisega), sest see viib mõtted Pühakirjalt ära ja see pole hea. Sellist vaadet esindavad küll hilisemad kirjalikud allikad, ent võib arvata, et ega Jeesuse ajalgi selles küsimuses väga avarat suhtumist ette ei tulnud. Jüngrid suutsid hoiduda küsimusest, mis nende südames pakitses: "Mida sa temaga räägid?" Ent kui Jeesus teatas, et Ta on saanud "süüa rooga, mida jüngrid ei tea", mõistsid jüngrid seda eelkõige otseses tähenduses. Jeesus aga kõneles sisemisest rahuldusest Jumala tahte täitmise üle. Just seda eesmärki teenis Jeesuse vestlus Samaaria naisega.

Samaaria naine on aga elav tunnistus Jeesuse prohvetlikust mõjust. Jeesusega kohtumise kaudu enesega ja Jumalaga silmitsi seisnud naine muutus. Ta ei häbenenud enam teiste poole pöörduda, ta kutsus teisi Jeesuse juurde, tunnistades oma läbielamusest. Ta ütles: "Tulge kõik - mul on teile midagi öelda. Ma olen leidnud prohveti, kes annab elava vee. Ta ütles mulle kõik, mis mina olen teinud." See ongi tunnistamise sisu - üles kutsuda inimesi tähele panema seda, mida Jumal on meie elus teinud. Selleks pole vaja eriharidust, selleks on vaja igapäevast osadust Jeesusega. Siis on meil alati ka millestki rääkida.

JEESUS ANNAB PROHVETLIKU HINNANGU INIMESTE VAIMULIKULE OLUKORRALE

Jeesusel on prohvetlik, läbinägelik pilk olemasoleva olukorra hindamisel. Võrdluseks mõtleme, milline võis olla jüngrite hinnang lähedal asuva küla ja antud piirkonna misjoniperspektiividele. Sellest on ju jutt, mitte põllumajandusest. Koos teiste juutidega pidasid nad seda üldse üheks kahtlaseks piirkonnaks - nendel inimestel on puudulik tunnetus Jumala tahtest, oma arusaamad Jumala kummardamisest, nende eluviisid jätavad soovida, ühesõnaga "väga kõva pinnas". Kui ehk mitu aastat tõsist tööd teha ja vaeva näha ja külvata Sõna, siis ehk kunagi on midagi lõigata…

Ent Jeesus ütles: "Põllud on lõikuseks valged," st valmis. Jeesus teadis, millise tunnistusega läheb oma kodukülla üks muudetud inimene, Samaaria naine ja missugused tagajärjed sellel tunnistusel on. Jeesus ütles jüngritele: "Tõstke silmad ja vaadake põlde - need inimesed on valmis teie sõnumit vastu võtma, nad on otsijad, kes ei oska lõpuni seletada, mida nad otsivad - põllud on juba valged lõikuseks."

Kõige enam vajame oma vaimulikus töös Jeesuse prohvetlikku hinnangut olukorrale, Tema Vaimust valgustatud prohvetlikku tunnetust oma rahva olukorrast. Milline on Jeesuse vaade Eesti vaimulikule põllumaale? Kas meil on inimesi, kes on kogenud Jeesuse prohvetlikku, muutvat mõju oma elus ja on valmis sellest teistele tunnistama? Tõstkem oma silmad ja vaadakem koos Issandaga. Pangem tähele Tema hinnangut!

Samaaria naise suu kaudu kõlab meieni tunnistus Jeesusest: "Isand, ma näen, et sa oled prohvet." Jeesus on prohvet meie isiklikus elus, kes asetab meid silmitsi iseendaga ja Jumala päästega. Jeesus on prohvet Jumala teenimise küsimustes. Ta avaldab tõelise jumalakummardamise saladuse - kuna Jumal on Vaim, soovib Ta olla nendega, kes Teda tões ja vaimus kummardavad. Ent Jeesus suudab prohvetliku läbinägelikkusega hinnata inimeste tegelikku vaimulikku olukorda ja koguduse tõelisi perspektiive. Otsigem Tema hinnangut olukorrale, tõstkem oma silmad ja vaadakem koos Temaga!

PEETER TAMM
Elva Baptistikoguduse pastor

75 AASTAT JOHANN KLAANMANNI SURMAST

19. augustil korraldas Samaaria Eesti Misjon Läänemaal Võnnu kunagise koolimaja õuel kontsertjumalateenistuse Johann Klaanmanni mälestuseks. Selle ürituse organiseerijad ja läbiviijad oli Toomas Nõlvak ja Toomas Vallimäe. Kontserdiga tähistati ka Samaaria misjoni kümnendat tegevusaastat.

Miks just Võnnus ja kes oli Johann Klaanmann?

Johann Klaanmann (1858-1926) oli kunagine Võnnu kooliõpetaja ja lauluraamatu "Laulud Talle kiituseks" väljaandja. Olles Eesti rootslane, õppis Klaanmann Paslepa õpetajate seminaris Thure-Emanuel Thoréni käe all, kust sai selged usulised mõjutused ning äratuse. Tänu Johann Klaanmannile on meie tänaseski lauluvaras palju rõõmsaid ja ilusate meloodiatega laule. Kõigest sellest rääkis Võnnus lähemalt Jüri Nõlvak.

Muusikalises osas astus üles ansambel Robirohi, kes esines oma tuntud headuses. Ka ühislaulud koos rahvaga tulid ansambli saatel toredasti välja.

Vaimulikku sõna jagas Helari Puu, kes juhtis tähelepanu järgmisel päeval peetavale Eesti taasiseseisvumispäevale. Kristlastena on meil vastutus palvetada oma maa ja selle juhtide eest. Nagu meil tuli läbi minna raskusteaja proovist, tuleb meil läbida ka edukamate aegade proov Jumala austuseks. Johann Klaanmann on oma jälje ajalukku jätnud. Mida tuletavad järgnevad põlvkonnad meelde meist?

Järgnes ühine tänusöömaaeg ning päev lõppes kohapeal organiseeritud segakoori esinemisega. Koori juhatas Marika Kahar.

Samaaria Eesti Misjon kasutab Võnnu kunagist koolimaja oma tööpunktina. Lisaks turvakodu funktsioonile peetakse seal aeg-ajalt külarahvale ka vaimulikke koosolekuid.

HELARI PUU

Toimetuselt: Oma pika töömehetee ühe osa veetis Johann Klaanmann Valgas, kus ta oli 1910-1919 köster-kooliõpetaja ja kommertskooli usuõpetaja.

"Laulud Talle kiituseks" tiitelleht

UUDISEID

22. juulil taaspühitseti Hiiumaal Ühtris tagastatud palvela. Palvela taastati Käina koguduse pastori Meinhard Elmi juhtimisel.

Pidupäevane palvemaja oli rahvast tulvil. Talituse viisid läbi Eesti EKB Liidu president Helari Puu, Kärdla koguduse pastor Erki Tamm ja Meinhard Elmi. Jutlustas Helari Puu. Tervitamas olid koguduste pastorid Külamalt, Nurstest, Harjult, Laukalt, Luguselt, Paladelt ja Kärdlast. Kirjalik tervitus oli saabunud Soomest.

Eesti EKB Liit eraldas Eesti Kirikute Nõukogu kaudu liidule riigieelarvest saadud summast 15 000 krooni selle palvela katuse uuendamiseks.

* * *

6. augustil moodustasid Tallinna Pereraadio, Kuressaare Pereraadio ja Eesti Kristliku Ministri esindajad Eesti Pereraadio. Eesti Pereraadio on mõeldud Eestis tegutsevaid Pereraadioid ühendava organisatsioonina, mille kaudu toimuks vaimuliku ja majandusliku abi koordineerimine, koostöö ja kontaktide arendamine nii kodu- kui välismaiste kristlike kirikute ja kogudustega, üksikisikute ja organisatsioonidega.

* * *

Tänavu soovib Tartus asuvasse Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari astuda hulgaliselt vene rahvusest teoloogiahuvilisi. Avalduse õpingute alustamiseks on andnud 19 kandidaati, kellest 14 on vene rahvusest. Enamik neist on pärit Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt.

"Ma loodan, et lisaks teoloogiale õpin ma ka eesti keelt," kinnitas Jekaterina Jegorova Kohtla-Järvelt. Kõrgem Usuteaduslik Seminar on valmis pakkuma eesti keele õppimise võimalust. "Niisugune huvi on ainult tervitatav. See on tegelik integratsioon, mis leiab aset suhtlemis- ja õpiprotsessis," ütles rektor Toivo Pilli. Tõsi, osade uute tudengite eesti keel on juba praegu piisav suhtlemiseks ja teksti lugemiseks.

IGAL LAPSEL ON ÕIGUS HARIDUSELE, TERVISELE JA JÕUDEAJALE

30. juulist 12. augustini toimus Tallinnas ja Tartus Rootsi Misjonilepingu Kiriku noorte poolt algatatud projekti "Rätt" (rootsi keeles "õigus") raames lapse õiguste konverents, mis toetub ÜRO lapse õiguste konventsioonile. Konverentsil oli osalejaid Kongost, Ecuadorist, Rootsist ja Eestist. Külalisi võõrustas Eesti EKB Liidu Laste- ja Noortetöö Keskus.

Möödunud aastal Rootsis toimunud samasugusel konverentsil oli teemaks laps ja haridus. Lapse õiguste konventsioonis on kirjas, et igale lapsele tuleb anda võimalus omandada tasuta põhiharidus. Ometi kõik riigid, kes konventsioonile on alla kirjutanud, ei täida seda. Näiteks Kongos ja Ecuadoris on igasugune haridus tasuline ja paraku ei ole võimalik kõikidel lastel saada isegi mitte algharidust. Ecuadoris on kaksteist ja pool miljonit elanikku, kellest 49 protsenti on kuni 18-aastased, kellest omakorda elavad vaesuses 75 protsenti. Kõikide riikide esindajad tõdesid, et seadusi ei tunta. Inimesed peaksid seadusi paremini tundma, et nõuda endale õigusi, mis peaksid neile olema tagatud. Praktilises elus on ikka nii, et seadusi hakatakse uurima alles siis, kui ollakse nii õnnetus olukorras, et sellest väljarabelemiseks ei jätku enam jõudu.

Eestis toimunud konverentsil räägiti lapse õigusest tervisele. Kahe nädala jooksul kuuldud loengud ja lastekeskuste külastused püüdsid anda juhiseid, kuidas aidata neid lapsi, kelle õigusi ei täideta. Probleeme on nende lastega, kel puudub kodu, nö riski- ehk tänavalastega. Samuti kannatavad ka liigpuudega hüljatud lapsed. Nii nagu rahal on kaks külge, nii ka lapse õigustel. Lapsel on õigused ja neid ei tohi rikkuda ei lapsevanem ega ka riik. Õigustega käib alati kaasas kohustus ja vastutus. See, et tagada lapse õigust tervisele, sõltub paljuski lapsevanema ja ka riigi vastutustundest. Samuti sõltub lapse tervis toitumisest, uneajast ja hügieenist, kuid kui need vajadused on rahuldamata, siis on ikkagi tegu kellegi vastutustundetusega.

Järgmisel aastal on konverentsi teemaks lapse õigus jõudeajale ehk vabaajale.

Kuulutaja vestluskaaslasteks olid Ruth Santana Ecuadorist ja Jimmy Mabaku Lukau Kongost.

RUTH SANTANA, KELLENA SA TÖÖTAD?

Erialalt olen psühholoog ja töötan tänavalaste keskuses.

ON SUL KA KOGUDUSE JUURES MINGEID ÜLESANDEID?

Olen pastori abikaasa ja poole oma ajast olen 60-liikmelise koguduse teenistuses.

MILLINE ON KÕIGE SUUREM RÕÕM SINU TÖÖS?

Töö on väga raske, kuid püüan pakkuda nendele lastele armastust, turvalisust ja kaitset. Suurt rõõmu teeb laste tänulik naeratus ning nende oskus rõõmu tunda vähesest. Lapsele on tähtis, et ta tunneks end kaitstuna, siis on ta ka õnnelik.

KAS TEIE MAA ON ALLA KIRJUTANUD LAPSE ÕIGUSTE KONVENTSIOONILE JA KAS SEDA TÄIDETAKSE?

Ecuador kirjutas sellele alla 1990. aastal. Valitsus on huvitatud, et laste õigused tagataks ja teeb selle nimel tööd. On mitmeid asutusi, mis tegelevad peredega, et tagada neile esmast arstiabi, toitu ja riideid.

MILLINE ON SINU MEELEST KÕIGE VALUSAM PROBLEEM SEOSES LASTEGA?

Meie maal on palju tänavalapsi, kuid riik eraldab liiga vähe raha laste toetuseks ja seepärast on raske töötada ning ei suudeta aidata kõiki lapsi. Samal põhjusel on kahjustatud ka peresuhted. Vanemad peavad minema tööle teistesse riikidesse ja see ei ole enam lastele hea. Lapsed kannatavad ühiskonna ebastabiilsuse all.

LAPSE ÕIGUSTE KONVENTSIOONIS ON KIRJAS, ET IGA LAPS PEAB SAAMA PÕHIHARIDUSE TASUTA.

Meil on valitsuse poolt finantseeritavad koolid, kus lapsevanem maksab väikese osa. Valitsusel on spetsiaalne programm, et muretseda lastele raamatuid ja õppevahendeid, kuid see ei jõua kahjuks kõikide lasteni, eriti maalasteni. On ka erakoole, mille tase on palju parem, kuid nendes peavad lapsevanemad kogu raha ise maksma.

KAS VANEMAD SUUDAVAD MAKSTA KOOLIRAHA?

Peredes, kus on neli ja rohkem last, ei suudeta kooliraha maksta.

OLED EESTIS ESIMEST KORDA. MIDA SA TEADSID VAREM EESTI KOHTA?

Ma arvasin, et Eesti on üks osa Venemaast, kuid siia tulles sain teada, et Eesti on iseseisev riik. Näen ja imestan selle üle, kuidas te olete nii lühikese ajaga end üles töötanud.

Olen tänulik, et sain teie maad tundma õppida ja kohtuda toredate inimestega. Külastasin mitmeid tänavalaste keskusi ning laste rehabilitatsiooni keskusi ja sain järjest rohkem kinnitust, et see on väga vajalik töö. Soovin teile nii suurt edu, et tulevikus võiks olla üha vähem tänavalapsi.

Olen näinud, et see töö on raske, aga tean, et meil on eriline jõuallikas Jumalas ja kui teeme seda tööd Jumalale, ei lähe see töö kunagi tühja.

Küsitles PILLE HAVAKATS

Kongolased külastasid Eesti EKB Liidu pastorite perede laagrit Nuutsakul. Pikem mees on Jimmy.

JIMMY MABAKU LUKAU, MIS AMET SUL ON?

Olen Kongo Demokraatliku Vabariigi Protestantlike Kirikute Nõukogu asepresident majandusküsimustes.

MILLINE ON KIRIKU OLUKORD KONGOS?

Võiks öelda, et hea. Me palvetame ja otsime lahendusi. Kirik peab olema see, kes tõstab häält, kui on probleeme. Mul on hea meel, et protestantlikud kirikud on ühinenud ja üritavad mõjutada poliitikuid.

KUI SUUR ON SINU PERE?

Kasvatame abikaasaga üheaastast poega.

KUIDAS SA OLED SEOTUD LASTETÖÖGA?

Olen skautide juht ja pühapäevakoolide direktor Kongo pealinnas Kinshasas.

KUI PALJU KÄIB TEIL PÜHAPÄEVAKOOLIS LAPSI?

Väga palju, kuid muret teeb töötegijate puudus.

MILLEGA TEGELEVAD SKAUDID?

Samade asjadega nagu mujal maailmas. Järgime ülemaailmse skaudiorganisatsiooni eeskirju. Skaut peab iga päev midagi head tegema oma ligimesele. Meie eesmärk on olla eeskujuks teistele. Tuleb armastada Jumalat, iseennast ning teisi inimesi.

KAS KONGO ELANIKUD ON TEADLIKUD LAPSE ÕIGUSTE KONVENTSIOONIST?

Riik on sellele alla kirjutanud, kuid paljud ei tea sellest kahjuks midagi.

KUI PALJU ELAB KONGOS INIMESI? KUI SUUR OSA NEIST ON LAPSED?

60 miljonit, kellest 70 protsenti on noored ja lapsed, seega 42 miljonit on lapsi ja noori.

MILLINE ON LASTE OLUKORD KONGOS?

Laste olukord on keeruline. Meie riigis on sõjaolukord ja lapsed on kaasatud sõjategevusse. Riik on justkui jagatud kaheks osaks, ühes osas käib sõda ja teises tavaline elu. Kirik püüab midagi teha selle olukorra parandamiseks.

KAHE NÄDALA JOOKSUL ON TEKKINUD PALJU MÕTTEID JA IDEID. MIDA SA NÜÜD NENDEGA PEALE HAKKAD?

Kuulusin enne ühte delegatsiooni, kelle ülesandeks oli Kongo presidendile meelde tuletada, et lastel on oma õigused ja neid tuleb täita. Kavatsen seda tööd koju naastes jätkata. Tahaksin aidata tänavalapsi, rajades varjupaiku ja erinevaid lastekeskusi.

MIS OLI KONVERENTSIL KÕIGE KASULIKUM?

Mulle meeldis, et me saime rääkida erinevate riikide esindajatega ning mina isiklikult sain uut julgustust, et jätkata Kongos lapse õiguste teemal rääkimist. Meil on raske olukord.

MIS TEEB SIND ÕNNELIKUKS?

Kui räägitakse asjadest nii, nagu need tegelikult on. Mulle meeldib elu.

MIDA SA SOOVID KUULUTAJA LUGEJATELE?

Teadvustage, et maailmas on riike, kus on väga raske olukord ning vajadus eestpalveks on väga suur. Võib-olla on võimalik Eesti välispoliitikaga mõjutada Kongo naaberriike. Nad on väga agressiivsed ning suureks ohuks meile.

Jimmy ütles eesti keeles: "Pille, palun saada mulle see ajaleht!"

Küsitles URMO REITAV
Pille Havakatsi fotod

TUNNISTUS

Minu nimi on Mathilde Kaldver. Ema oli Anna-Maria Neufeld ja isa Priidik Prooso. Mul oli kolm venda ja kaks õde. Nii oli meid kokku kuus last. Sündinud olen ma Keila jõe kõrgel kaldal Siimu talus, mis on Kohilast umbes kolm kilomeetrit jõge pidi Tallinna poole. See oli minu ema vanemate talu.

Meie talu koosolekutest sai alguse Kohila kogudus. Kõige alguses peeti koosolekuid meie kodus Siimul. Isa Priidik Prooso oli koguduse juht. 1903. aastal sai kogudus ametliku tegutsemiseloa. Aga koosolekuid peeti palju varem. Kui 1923. aastal valmis Kohila palvemaja, siis läks koosolekute pidamine muidugi sinna. Isa oli ikka koguduse vanemaks.

Mina olen sündinud 1909. aastal. Juba varajases lapseeas hakkasin laulma. Meil, lastel, oli kõigil hea lauluhääl. Pärisime selle oma emalt. Tema oli isale ikka köstri eest laulu alustamas ja vedamas.

Läksin koos õe Leidaga (Kant) juba varakult karja. Karjas laulsime kõiki neid laule, mida olime tunnis meelde jätnud. Nii me ennast koolitasime laulma. Hiljem laulsime Leidaga paljudes Eestimaa kohtades, küll vangimajas ja pidalitõbiste varjupaigas, küll haiglates, küll palvemajades ja muudel kogunemistel. Kitarr oli meil ühes ja Leida oli sopran, mina alt. Me sobisime hästi ja meie laul oli alati oodatud.

Meie kodus Siimul olid suured äratuskoosolekud. Üheks kõnelejaks oli ema vend Johannes Neufeld Tallinnast. Mäletan, kuidas ühel äratuskoosolekul onu Neufeld vaatas aknast välja jõe poole ja küsis, kes tahaks Jumala lapseks saada? Olin siis kümneaastane. Tulin tagatoast välja ja läksin laua alla põlvili maha. Ütlesin, et mina tahan Jeesuse lapseks saada. Laua alla läksin sellepärast, et mujal ei olnud ruumi. Tuba oli väike. Rahvast oli palju.

Laua all palusin kõva häälega. Kõik kuulsid. Jeesus ka. Üks vana õde, Priimetsa Leena, Urgemäe kooli koristaja, võttis mind sülle ja kõik olid väga rõõmsad. Ja mina olin ka rõõmus. Nüüd olin mina ka Jumala laps. Olin väga õnnelik. Kõik, kõik olid väga õnnelikud.

Järgmisel kevadel, nelipüha ajal, kui ristimise aeg kätte jõudis, ütlesin: "Mina lähen ka!" Teised õed, kes juba enne mind olid saanud usklikuks, tulid ka ristimisele -- nii Alma (Kallis) kui ka Leida (Kant). Meid kõiki kokku oli ristimisel viisteist. Meie papa ristis meid. Pidin sellel päeval karjas olema, kuid üks vana õde oli seni minu eest, kui mind ristiti. Niimoodi oli siis sellel päeval meie kodus.

Kui Kohila palvemaja valmis sai, siis käisime ikka kaks korda igal pühapäeval seal tunnis. Ikka kolm kilomeetrit tundi ja kolm tagasi. Kaksteist kilomeetrit päevas. Lisaks veel lauluharjutused nädala sees. Laulsime palju.

Ühel lauluharjutusel ütles Edgar Kaldver, et mina tulen täna teile. Läksime Siimu koplis ühe männipuu alla ja ta ütles: "Ma tahan sulle midagi ütelda." Ta ütles mulle: "Kas sa tahaks mulle naiseks tulla?" Ma ütlesin, et me läheme koju, eks seal näe. Ja siis, kui me tuppa läksime ja mamma oli toidu valmis pannud, siis laua ääres ütlesin, et Edgar tahab midagi ütelda. Ütlesin, et Edgar tahab mind endale naiseks võtta. Ja siis me läksime tahatuppa ja palusime kõik seltsis koos Jumalat.

Edgar oli siis juba Kohila kogudusevanema abi ja nii oleme pikki aastaid koos jumalariigi tööd teinud. Vanemas eas oleme olnud veel kümme aastat Avispea koguduses tööl. Palju on tööd tehtud. Jeesus on aidanud.

Edgar oli sõjas ja vangis. Ta on olnud kodust kaua eemal. Olen Jeesuse abiga üksi kolme tütart kasvatanud ja nad kõik on Jumala lapsed ja ka lapselapsed on Jumala lapsed. See pole midagi muud, kui palve vili.

Tänu Jumalale, et Ta on mind hoidnud kõige halva ja kurja eest. Olen väga õnnelik, et Jeesus on mind siiamaani hoidnud. See on kõik mu vanemate palvete tulemus.

MATHILDE KALDVER
Kohila Baptistikogudus

TÕEOTSING

Mu isa oli filosoofia ja psühholoogia professor Zürichi ülikoolis, vaga juut, kes kasvatas oma kolm last tõsisteks juutideks. Nädal nädala järel õpetati meile heebreakeelset Piiblit, juutide ajalugu, traditsioone, pühi ja palveid.

Olin alla kahekümne aasta vana, kui mind valdas järelejätmatu soov tõde leida. Valisin õppeaineteks filosoofia ja psühholoogia, teadusharud, mis väidavad, et neis leiame tõe. Kuigi mu hing igatses Jumala järele, kellega mu esiisadel oli isiklik kontakt olnud, viisid mu õpingud mind järeldusele, et kõige õigem on ateistiks muutuda, sest tõde ei ole olemas -- tõde on suhteline, igaühel on erinev arusaamine tõest. Kaotasin huvi elukutse vastu, mida olin õppinud ja kuigi olin värske psühholoogiadoktor, läksin abivajajana tagasi kodulinna Zürichisse. Oma hingekitsikuses pöördusin kolme spetsialisti poole, kuid ei professor, arst ega ka rabi ei suutnud mind aidata.

Jätkasin õpinguid puuetega laste õpetaja kutse saamiseks. Neil kursustel puutusin esimest korda elus kokku tõsiusklikuga. Igal loengul istus ta mu kõrval. Püüdsin temast vabaneda, kuid tagajärjetult. Kirjutasin talle isegi kirja, milles ütlesin, et ma ei soovi tema sõprust, sest olen juuditar ja tema kristlane - me ei saa sõbrad olla! Mulle jääb tänini arusaamatuks, miks mul olid tema vastu sellised tunded, kuigi ka kõik mu teised sõbrad olid ristiusku. Võib-olla tundsin vaistlikult, et tema on erinev ning on hädaohuks mu tõekspidamistele ja vanemate usule.

Tajudes mu hinge kitsikust, ütles mu sõber ühel päeval, et ta pastor võib mind aidata. Naersin kibestunult. Kas ta on hull, et ta arvab, et professor Wreschneri tütar läheb kunagi ristiusu pastori juurde? Kuid mingi seletamatu vägi tõmbas mind nende poole ja lõpuks otsustasin siiski oma uue sõbra nõuande järgi toimida. See osutus mu pöördumise alguseks. See väga haritud ja sügavalt usklik pastor oli mulle suureks abiks. Kord, olles kõik oma mured talle puistanud, pani ta käed kokku ja palvetas. Ta rääkis nagu kellegagi, kes oli sealsamas toas. Sel momendil kadus mu ateism, kuid mitte mõistusega võttes, vaid ma tunnetasin Jumala lähedalolu palve ajal.

Varsti pärast seda läksin esmakordselt kirikusse. Ehmudes sai mulle selgeks, et seal on rahu, mida olin asjatult otsinud nii sünagoogis kui ka ülikoolis.

Palve ja Jumala Sõna kuulutus juhtisid mind ateismist, pimedusest ja meeleheitest välja valgusesse ja rõõmu mu Taevase Isaga. Õppisin ise Jumala poole hüüdma, kui mind valdasid kahtlused ja kartused või kui seisin probleemide ees.

Oli möödunud aasta ajast, mil need armsad hinged minu eest palvetama hakkasid. Lahkusin oma kodulinnast ülirõõmsana taastatud palveelu ja osaduse üle mu esiisade Jumalaga. Paistab aga kummalisena, et ma tol ajal nagu ei kuulnudki Kristuse nime nimetatavat. Zürichist lahkudes läksin oma pastorit tänama tema abi eest minu Jumala, juutide Jumala leidmisel. Ta vastus pahandas mind väga: "Kas te arvate, et oleksin teid ilma Kristuseta aidata saanud?"

Mu õpiaastad olid möödas, kuid pidin veel kirjutama väitekirja diplomi saamiseks. Võtsin vastu pakkumise minna õpetajaks noorele tuberkuloosihaigele mägedesse, looduslikult imekaunisse kohta.

Pühapäeviti ruttasin näljasena Elu ja Tõe järele väikesesse kirikusse. Ent kõik oli muutunud, seisin vastamisi ühe nimega -- Jeesus Kristus. See, mida kartsin, oli juhtumas. Tundsin end vastasleeri tõmmatavat, nende hulka, kes olid sajandeid meie vaenlased olnud. Midagi, mille olemasolust ma senini ei olnud teadlik, näis mu sees üles kerkivat. Võib-olla oli see aastasadu kestnud vastuhakkamine ja viha Kristuse vastu juudi hinges. Mu rõõm ja rahu kadusid, palveelu kuivas kokku. Näis, nagu laskuksin täielikku pimedusse. Väike kabel tõmbas mind aga magnetina ja ma läksin pühapäev pühapäeva järel, tundes piina ühe nime kõlast, mida ma ei tahtnud kuulda.

Mõne nädala pärast läksin pastori juurde abi otsima. "Kas te loete Uut Testamenti?" küsis ta. "Ei, see raamat ei ole juutide jaoks." -- "Kahjuks ei saa ma siis teid aidata -- te peate Uut Testamenti lugema," oli vastus, millega meie kõnelus lõppes.

Olin kaotanud oma ainsa lootuse. Tagasi minna ma ei saanud, kuid edasiminek tähendas lugeda raamatut, mille vastu mul olid samad tunded kui Jeesuse nime vastu. Ent ühel päeval laenasin oma õpilase Piibli ja hakkasin Uut Testamenti lugema. Lugesin algusest lõpuni. See näis olevat fantastiline, uskumatu, muinasjututaoline. Mu mõistus keeldus uskumast, kuid mu hing kisendas Jumala järele, kes oli oma palge mu eest peitnud. Tundide viisi üksinda suusatades või lumistel mäenõlvadel jalutades põlvitasin ikka ja jälle, et Jumalalt abi ja juhtimist paluda ning vahetevahel näisid mõned sõnad nagu taevalikust helgist valgustatutena mu hinge tungivat, kus nad kaheteralise mõõgana kõik endised tõekspidamised Jumalast, Kristusest ja Uuest Testamendist läbi lõikasid. Esimest korda elus õppisin tundma Piibli keskset kuju, Kristuse isikut, Tema sündi, tegevust maa peal, surma ja ülestõusmist.

Olin kümme kuud selles mäestikukülas. Nii päeval kui öösel viibisid mu mõtted Uue Testamendi tõdede juures. Mõned sõnad näisid nädalaid kõlavat: "Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus" (Jh 8,12).

"Kes mind järgib…" Kas see oli võti, mis avas taeva? Aga kuidas ma võiksin midagi sellist teha? Mis oleks mu isa selle kohta öelnud? Kuid vastus tuli Pühakirjast: "Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt" (Mt 10,37). Igale küsimusele leidus vastus sellise autoriteediga, mis oli ainul Jumalalt.

"Mina olen uks. Kui keegi minu kaudu sisse läheb, siis saab ta õndsaks ja käib sisse ja välja ja leiab karjamaad" (Jh 10,9). Kas oli võimalik, et Tema oli tõesti uks ja Tema kaudu ma leian taeva avatud olevat?

Siis seisin vastamisi salmiga: "Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu" (Jh 14,6). Jeesus oli isik, mitte mõtete süsteem. Olin asjatult kogu oma elu tõde otsinud ja siin ütles Jeesus: "Mina olen Tõde. Tule minu juurde, järgi mind ja sa leiad Tõe. See ei olnud mingisugune abstraktne tõde, mis pimedasse keerdkäiku viis, see oli tee, millel võisin käia Jumalaga, tee, mis viis igavesse ellu. Kas Jeesus võis taastada sügava osaduse mu Taevase Isaga?

Siis lugesin järgnevaid sõnu: "Ja mis te iial palute minu nimel, seda mina teen, et Isa kirgastataks Pojas" (Jh 14,13). Paluda Jeesuse Kristuse nimel? Selle nimel, kelle vastu olin nii väga võidelnud? Siin oli võti. Nüüd teadsin, et olin lahendanud sügavaima mõistatuse. Ent tõmbusin kartlikult tagasi. Senini ei olnud ma midagi teinud, mis mind juutide hulgast välja oleks viinud. Olin lugenud Uut Testamenti, kuid tundsin, et võisin igal ajal tagasi tõmbuda. Jeesuse nimel paluda tähendaks aga end siduda. Mul ei tuleks mõttessegi mõne prohveti nimel paluda. Kes paluks Jeremija või Hesekieli nimel? Kui palun Jeesuse Kristuse nimel, tunnistan ma Tema suuremaks prohveteist -- Jumala Pojaks. Kas ma julgen seda teha?

Raske sisemine võitlus kestis nädalaid. Kuid tuli päev, mil lumeväljakutelt koju jõudnuna astusin oma väikesesse tuppa, sulgesin ukse ja põlvitasin, et esimest korda elus Jeesuse Kristuse, Jumala Poja nimel palvetada. Ma ei unusta kunagi seda valgust, rõõmu ja rahu, mis mitte ainult terve mu olemuse, vaid kogu toa täitsid. Jumal oli seal, Jumal Isas ja Jumal Pojas. Olin leidnud tee Isakodusse, et mitte kunagi enam sealt lahkuda.

Usurändur 1967

Välismaalt

JIMMY CARTER KUTSUS ÜLES MISJONILE

Endine USA president Jimmy Carter esines üle kaheksa tuhande külalise ees Cooperative Baptist Fellowshipi (CBF) peakoosolekul, mis toimus 28.-30. juunini Atlantas.

CBF tähistas käesoleval aastal oma kümnendat aastapäeva. CBF asutati 1991. aastal Ameerika Lõuna Baptistiliidu "mõõdukate" liikmete poolt, kes ei olnud nõus oma liidu üha konservatiivsemaks muutuva juhtimisstiiliga. Jimmy Carter distantseerus Lõuna Baptistiliidust eelmisel aastal.

Jimmy Carter julgustas CBFi liikmeid haarama initsiatiivi ja võitma "traditsioonilised" baptistid oma partneriteks. Eesmärgiks peaks olema suurendada liikumise misjonlikku löögijõudu. "Minge kui kristlased ja baptistid oma teed, kellel ei ole mingit muud soovi kui Jeesust järgida," kutsus ta konverentsi üles. Jimmy Carter rääkis traditsiooniliste baptistlike väärtuste uuesti lahtimõtestamisest nagu kohaliku koguduse iseseisvus, kõikide usklike preestriseisus ja ka kiriku ning riigi lahusolek. Selle juurde kuulub kinnihoidmine Pühakirja autoriteedist ja inspiratsioonist. Carter ei poolda kirjalikke usutunnistusi, sest nende puhul olevat oht valesti mõistetud saada.

Jimmy Carter esitas konverentsil traditsioonilise baptistliku misjonifilosoofia, mis lähtub sellest, et jutlus ja teod peavad teineteist igakülgselt toetama. Näitena tõi ta ühe baptistidest misjonäriabielupaari kogemused oma kodukogudusest (Plainsi Maranatha Baptistikogudus). Jerome ja Joanne Ethridge õpetasid alates 1976. aastast Togos inglise keelt ja jagasid pealinnas Lomes evangeelseid kirjutisi. Nende soovil viidi nad üle maa kirdeossa teedeta paika, et seal kohalike elanike hulgas elada. 150 kilomeetri raadiuses ei olnud ühtegi kristlikku tööpunkti. Abielupaar jutlustas, aga ehitas ka koos Ameerika vabatahtlikega 167 kaevu, 21 kalasuitsutustöökoda ja ühe rippsilla. Nüüd on selles piirkonnas 81 uut kogudust ja viis tuhat kristlast, kes tulid usule eelkõige tänu misjonäride elueeskujule. Carter soovis sellist meelsust ka CBFile.

Die Gemeinde

BAPTISTIDE MAAILMALIIT KASVAS POOLE MILJONI INIMESE VÕRRA

Viie uue liidu juurdevõtmise järel on Baptistide Maailmaliidus 201 liitu, uusi inimesi on maailmaliidus umbes pool miljonit.

Aafrikast astus maailmaliitu neli baptistiliitu. Üks neist asub Lõuna-Sudaanis (see on piirkond, kust tuleb pidevalt teateid kristlaste tagakiusamise kohta). Lõuna-Aafrika Vabariigi Natali provintsi India päritolu baptistide liidus on 26 kogudust 3500 liikmega. Gambia baptistiliidus on vaid viis kogudust ja 479 liiget ning Madagaskari baptistiliidus 55 kogudust ja 3000 liiget.

Aasiast astus maailmaliitu suur India Orissa osariigi baptistiliit, milles on 1117 kogudust ja 350 tuhat liiget.

Die Gemeinde

TELEVISIOON HUKUTAB INDIAANLASI

Brasiilia indiaanikülade ühendamine riikliku elektrivõrguga on mõnel pool kaasa toonud katastroofilisi tagajärgi. Sellest rääkis saksa misjonär Brigitte Engelberg, kes on töötanud üle nelja aasta üheteistkümne tuhande guajajara-indiaanlase hulgas Brasiilia ürgmetsas, kus ta õpetab kohalikele tervishoidu ja kirjaoskust ning juhib eneseabi projekte, nagu näiteks uute kaevude ehitamist. Koos elektrivooluga tuli kaugetesse küladesse ka televisioon. Sestpeale veedavad lapsed ja täiskasvanud tunde ja päevi pildikasti ees ja imetlevad reklaamifirmade pakkumisi. Tagajärjed on laastavad. Paljud indiaanlased häbenevad nüüd oma kultuuri, mis tundub äkki väga primitiivne olevat. Nad tahavad rääkida ainult portugali keeles, mis on riigikeeleks. On tekkinud uued tarbimisvajadused, mida saab rahuldada ainult raha abil. Raha saab aga kõige lihtsamalt narkotaimede kasvatamise ja vihmametsade maharaiumisega. Valged kurjategijad õhutavad indiaanlasi maha müüma ka kõige vajalikumat. Olukorda raskendab suur alkoholitarbimine. "Tsivilisatsioon ähvardab guajajarasid," ütles misjonär.

Kõige mõjuvamaks abiks oleks indiaanlaste eneseteadvuse tõstmine, et nad suudaksid kiusatustele vastu panna. Selles suunas töötavad need kristlikud kogudused, kus loetakse Piiblit guajajara keeles. Ilma vaimuliku toeta sureks hõim viiekümne aastaga välja, kardab misjonär.

idea Spektrum

ENAMIK SAAB USKLIKUKS KODUS

Saksamaal tegutseva Koguduste Asutamise Konverentsi nimelise organisatsiooni küsitlus andis üllatava tulemuse. Organisatsioon on ühenduses umbes kahesaja iseseisva kogudusega, milles on enamasti 20 kuni 100 liiget. Nendes kogudustes esitati inimestele küsimus, kuidas ja kus nad usklikuks said. Kokkuvõtetest selgus, et üllatavalt paljud (38,9 %) pöördusid kodus. Umbes üks viiendik pöördus evangeelsel üritusel (21,6 %) või koguduses (19,1 %). Aga ka kasarmus, rongis või koolis kinkis Jumal otsivale inimesele uue elu.

Üle poolte küsitletutest (51,2 %) kinnitasid, et neid aitas Jumalale "jah" ütelda kristlaste usule vastav elu. Vähem kui veerand (23,5 %) nimetasid sellega seoses koguduse sõbralikkust. Neli viiendikku küsitletutest tegid oma otsuse Jeesuse kasuks vanuses 10 kuni 35 aastat. Peaaegu 40 % tegid seda 16. ja 25. eluaasta vahel.

Organisatsiooni arvates ei ole vaid 152 küsitletava järgi saadud tulemused väga esinduslikud ning uurimus annab vaid ühe vaate reaalsusele. Samas võivad kogudused sellest üht-teist õppida.

idea Spektrum