|
Foto: Heino Käos
Eesti Piibliselts näitab
Valga muuseumis rahvale Joona kala. Pildil näeme
ühtesid külastajaid mereeluka sisse piilumas
ja teisi oma järge ootamas. Seintel on laste joonistatud
pildid Joonast, kõrvalsaalis Piiblite ja Piibli
ajaloo näitus. Seoses näitusega korraldas
piibliselts ka Valga ajaloo esimese oikumeenilise jumalateenistuse
(loe jutlust 3.-4. leheküljelt).
Kes seal kala sees siis on? Palvetav Joona, kellele
on selgeks saanud, et Jumala eest põgeneda ei
saa. Kala kõhust pääsenud Joonast sai
kõigi aegade kõige edukam meeleparandusjutlustaja,
kelle töö tulemusena jäi Niinive linn
veel mõneks ajaks püsima. Ometi polnud Joona
oma töö tulemusega rahul, sest tema oleks
tahtnud linna hoopis hävitada.
Jeesus võrdles ennast Joonaga ja oma kaasaegseid
Niinive rahvaga: "See kuri ja abielurikkuja tõug
otsib tunnustähte, aga talle ei anta muud tunnustähte
kui prohvet Joona tunnustäht. Sest otsekui Joona
oli valaskala kõhus kolm päeva ja kolm ööd,
nõnda peab Inimese Poeg olema maapõues
kolm päeva ja kolm ööd. Niinive mehed
astuvad kohtus esile ühes selle sugupõlvega
ja süüdistavad teda, sest nad parandasid meelt
Joona jutluse tõttu. Ja vaata, siin on enam kui
Joona!" (Matteuse 12,39-41).
Tänapäeva Niinived ootavad oma äratusjutlustajaid.
Neid peaks sellele tööle sundima Jumala armastus,
mitte suur kala.
 TUNNISTUS
Kuna Piibel käsib meil tunnistada sellest, mida
Jumal on meile teinud, siis tahan ka mina seda teha.
Psalm 103,2 ütleb: "Kiida, mu hing, Jehoovat,
ja ära unusta kõiki Tema heategusid!"
Minu esimesed kokkupuuted Jumala Sõnaga olid
kooli usuõpetuse tundides. Ma ootasin neid väga.
Nutsin tihti, et Jeesus pidi nii palju kannatama ja
veel minu pärast. Kui olin 13-14-aastane, siis
peeti Võrumaal talutaredes palvekoosolekuid.
Neid peeti ka minu sünnikodus. Meie, küla
noored, külastasime koosolekuid. Eriti meeldis
meile kuulata Meeta Luhametsa laulu, teenisid Laitsna
vennastekoguduse vennad. Käisime ka Laitsnas koosolekutel.
Sinna oli kaheksa kilomeetrit. Meie, noored, läksime
kõik jalgsi ja tulime hilja õhtul suure
rõõmuga tagasi, sest seal oli nii hea
olla.
Siis ajad muutusid ja kooskäimised lõppesid,
aga mälestused olid ilusad ja jäid südamesse.
Õppisin tehnikumis ja töötasin oma
erialal. Tööl juhtus õnnetus, mis viis
mind haiglasse. Olin juba peaaegu terve, kui keegi kutsus
mind palvekoosolekule Võrru. Seal oli külalisi.
Palvelasse minnes ma päästmise peale ei mõtelnud,
läksin lihtsalt vaatama ja kuulama. Päästmise
soov ja mõte tuli siis, kui ma palvelasse sisenesin.
Põlvitasin ja palvetasin, et Jumal, ära
lase mind siit täna enne ära minna, kui ma
päästetud saan. Kuuldes laulu "Ära
mine minust mööda", liigutas see mind
ja ma nutsin kogu koosoleku aja nagu laps. Tuli suur
patutundmine. Mul oli päris häbi selle silmavee
pärast. Aga see oli mu kutsumise päev.
Koosoleku lõpus küsiti, kas keegi soovib
täna oma elu Jumalale anda. Ma tahtsin väga,
aga mu käsi nagu kisuti allapoole. Koosolek lõppes,
kuid ma nutsin edasi. Aga vend, kes istus mu kõrval,
ütles, et ära nuta, läheme tagaruumi,
vennad on veel seal ja nad palvetavad sinu pärast.
Läksin ja mu pärast palvetati. Ise ma küll
õieti midagi paluda ei osanud, ainult mõne
sõnaga.
Kuna bussini oli kaks tundi aega, siis istusin saksakeelsel
koosolekul ja mõtlesin ning õhkasin: "Jumal,
kas ma siis nüüd olen päästetud
või ei ole?" Ma ei tundnud midagi erilist.
Ütlesin Jumalale: "Ma olen tahtnud ja palunud
ja nüüd ma usun, et olen sinu laps."
Ja nii see sündis.
Kaks tundi hiljem bussi peale astudes juhtus see,
mida ma ei suuda kirjeldada. Mu sisse tuli nii suur
armastus, rõõm ja rahu, et oleks kasvõi
kõiki sõitjaid bussis kallistanud. Tundus,
nagu buss oleks õhus lennanud. Loodus oli nii
ilus. Kõik oli muutunud. See oli Jumala töö
minu juures. Mu elus toimus suur muutus. See oli mu
päästepäev - 8. aprill 1973.
Mul algas uus elu koos Jumalaga. Võin öelda
koos lauljaga: "See päev iial meelest ei lähe,
mil Kristuse omaks ma sain." Paljud ootavad tundeid,
aga ma võin julgustada, et enne peame Jumala
Sõna uskuma ja siis tuleb muutumine ja tunded.
Jumala Sõnas on ka öeldud, et Jeesuse
vermete läbi on meile tervis tulnud. Tunnistan
ühest Jumala imest, mis sai mulle osaks 1980. aastal.
Mul oli väga suur peavalu. Käisin mitmel
korral mitme arsti juures, aga abi ei saanud. Need peavalud
kestsid juba kolm nädalat järjest nii öösel
kui päeval. Jaoskonnaarst lubas mind onkoloogiasse
saata.
Rääkisime abikaasaga olukorra tõsidusest
ja tegin ka matusenimekirja valmis, sest lootust oli
vähe, see valu oli väga ränk.
Aga mis juhtus? Kogudusse oli oodata külalisi.
Saatsin koguduse pastorile teate, et ta tuleks mind
vaatama. Peale raske haiguse oli mul ka muid muresid.
Abikaasa oli viina küüsis, üks lehm läks
hädatapule ja teine lehm hukkus. Laut oli tühi.
Mured kasvasid nagu üle pea.
Pastor tuli oma abikaasaga ja koos nendega üks
vana õde ning külalisvend Tartust, keda
tookord ajakirjanduse kaudu väga laimati.
Külaline küsis, mis on mu mure ja palvesoov.
Rääkisin oma muredest. Soovisin, et minu pärast
palvetataks, sest ma enam ei suuda seda peavalu taluda,
mu eluõhtu on lähenemas, et Jumal mind surmaks
valmistaks.
Põlvitasime kõik. Käed pandi minu
pea peale. Palvetamise ajal läks korraga mu pea
selgeks ja see valu ning häda hakkas kurgu kaudu
allapoole minema. Oli halb tunne ja korraga lõi
kramp selga. Tunnistasin siis, et peavalu on kadunud,
kurgust on häda kadunud, aga seljakramp vaevab
veel. Siis pandi palve ajal käed ka minu selja
peale ja ma sain ka seljakrambist vabaks. Tõustes
põlvedelt, võisin tunnistada, et Jumal
on mind palve kaudu täiesti terveks teinud. Oh
seda tänu ja rõõmu! Sinna põrandale
mu haigus jäigi. Tunnistasin hiljem sellest ka
töökaaslastele ja külarahvale, kui meie
pool oli palvekoosolek.
Läksin siis suure südamevärinaga oma
jaoskonnaarsti juurde, et mis nüüd edasi saab?
Ütlesin, et palun lõpetage mu haigusleht
ära, sest ma olen eestpalve kaudu terveks saanud.
Pean tööle minema. Töötasin siis
zootehnikuna. Arst sai pisut kurjaks, et miks te siis
kahte arsti korraga tarvitate. Seletasin arstile ära,
et nii see juhtus. Tema ütles, et teil on peale
peavalude ka veel kõrgvererõhutõbi,
te ei ole ju terve. Mõõtis vererõhku,
see oli 200. Veidi aja pärast käskis õel
uuest mõõta ja oli 160. Kuna ma ju algul
kartsin, lõi see mu vererõhu kõrgeks.
Ja tõesti sai ka vererõhk korda.
Et arst oli kristlane, lubas ta mind tööle
ja kirjutas ambulatoorsele kaardile sõnad "Tänu
eestpalvele peavalud lakkasid". Seda kohta olen
ma mitu korda oma silmaga kaardilt lugenud. Kaart on
veel praegu ambulatooriumis alles.
Meie Jumal on elav. Ta on seesama eile, täna
ja igavesti. Ta on muutumatu. Olen kuulnud ka ise ütlemisi,
et tänapäeval imesid ei sünni, nende
aeg on möödas. See on hingevaenlase vale.
Ka tänapäeval saavad patused päästetud
ja Jumal teeb haigeid terveks. Ta on meie Päästja
ja Arst. Ta on ka tänapäeval imede Jumal.
Kakskümmend üks aastat on möödas
ja ma ei tea, mis on peavalud. Jumal kunagi ei kahetse
oma armuandi ja mida Ta teeb, seda teeb Ta täiuslikult.
Olen väga tänulik Jeesusele, et Ta on mind
päästnud ja tervendanud. Ma ei ole seda väärt,
mis Ta mulle on teinud.
Need on minu, ühe lihtsa inimese isiklikud kogemused.
Kallid, tasub otsida abi, paluda ja uskuda elavasse
Jumalasse.
Ta ootab ka Sind.
L.K. Põlvamaalt
PÜHAKIRI
TUNNISTAB JEESUSEST
"Te uurite pühi kirju, sest te
arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on,
mis tunnistavad minust."
Johannese 5,39
Jeesus tegi oma kuulajatele etteheiteid, sest need
ei uskunud Temasse. Uskmatus on suureks probleemiks
ka tänapäeval. Ma loodan, et mitte meie puhul?!
PÜHAKIRI AUSSE!
Kõigil kristlastel on üks Pühakiri,
üks ühine autoriteet.
Mõtelgem iseenda ja Piibli seostele! Igal juudil
oli see side olemas. Nad uurisid pühi kirju. See
on igapidi kasulik tegevus. Laulude raamatu esimestes
salmides on kirjutatud: "Õnnis on inimene,
kes ei käi õelate nõu järgi
ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas,
vaid kel on hea meel Jehoova käsuõpetusest
ja kes uurib Ta käsuõpetust ööd
ja päevad!" (Ps 1,1-2).
Jeesus leidis siiski, et juudid uurisid Pühakirja
valesti. See oht on meilgi olemas. On oht otsida Piiblist
õigustust iseenda mõtetele ja eluviisile.
Tegelikult peaks Piibel meid kujundama. Jumal ei allu
meile, vaid meie Temale.
Jakoobus kirjutas: "Olge sõna tegijad
ja mitte ükspäinis kuuljad, iseendid pettes.
Sest kui keegi on sõna kuulja ja mitte tegija,
siis on ta mehe sarnane, kes vaatab oma ihulikku palet
peeglis. Ta vaatas ennast, läks minema ja unustas
varsti, missugune ta oli. Aga kes vabaduse täiusliku
käsu sisse kummardades on vaadanud ja jääb
selle juurde, ei ole unustav kuulja, vaid on teo tegija;
see on õnnis oma tegemises." (Jk 1,22-25).
Kord pidas üks noormees vaimulikel kursustel
proovijutluse ja õppejõud kommenteeris:
"Nii võib jutlustada ainult siis, kui koguduses
on ainult üks Piibel ja see on sinu käes."
Õnneks on Piibel meile kõigile kättesaadav.
Esimese eestikeelse terve Piibli väljaande, 1739.
aasta Piibli Uue Testamendi tiitellehel on öeldud,
et Jumala Sõna on "nüüd meie Eesti-Ma
Kele selgeste üllespandud". Kõigil
on õigus ja võimalus seda tundma õppida,
kuid samas on kõigil ka oluline sellele alluda.
IGAVENE ELU
Jeesuse sõnade kohaselt otsisid juudid Pühakirjast
igavest elu. Ülestõusmispühad seavad
igavese elu mõtte eriti päevakohasena meie
ette.
14. aprilli Postimehe lisa Arter tõi ära
mitmete Eestis tuntud inimeste vastused küsimusele
suure reede ja ülestõusmispühade kohta.
Enamus vastuseid ei olnud päris õiged, mõni
vastaja ei osanud üldse midagi asjakohast öelda.
Pühad seostusid neile inimestele perekondlike traditsioonidega,
värvitud munade ja jänestega. Oli näha,
et Kristuse ohvrisurmal ja ülestõusmisel
ei ole nende inimeste jaoks isiklikku tähendust.
Kui igavene elu on olemas, siis peab kogu meie maine
elu olema sellele suunatud, sest maine elu on imelühike
igavese kõrval. Jeesus küsis: "Mis
kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks
saaks, kuid oma hingele kahju teeks? Või mis
lunastushinda võib inimene anda oma hinge eest?"
(Mt 16,26). Õnneks maksis Jeesus ristil surres
selle hinna ja sellepärast "meie kuulutame
ristilöödud Kristust" (1Ko 1,23).
Kristuse surma on lihtne uskuda, sest risti löödi
tuhandeid inimesi, kuid ristiusku ei ole olemas ilma
usuta ülestõusmisesse ja pattude andestusse.
Apostel Paulus kirjutas: "Kui Kristust ei ole äratatud,
siis on teie usk tühine ja te olete alles oma pattude
sees. Siis on ka need, kes Kristuse sees on läinud
hingama, hukka saanud. Kui meie selles elus oleme lootnud
ainult Kristuse peale, siis me oleme kõigist
inimestest kõige armetumad." Ja siis apostel
hõiskas: "Aga nüüd on Kristus
surnuist üles äratatud ja on saanud esmaseks
nende seast, kes on läinud hingama." (1Ko
15,17-20).
Apostel Johannes nägi nägemuses pühasid
taevas. Talle selgitati: "Need on, kes tulevad
suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud
ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres! Sellepärast
on nad Jumala aujärje ees ja teenivad Teda ööd
ja päevad Tema templis. Ja see, kes aujärjel
istub, laotab oma telgi nende üle. Neil ei ole
siis enam nälga ega janu; ka ei lange nende peale
päikest ega mingisugust palavat; sest Tall, kes
on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab nad elava
vee allikaile; ja Jumal pühib ära kõik
pisarad nende silmist!" (Ilm 7,14-17).
Apostel Paulus kirjutas: "Kui sa oma suuga tunnistad,
et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal
on Tema surnuist üles äratanud, siis sa saad
õndsaks!" (Ro 10,9).
PÜHAKIRI RÄÄGIB JEESUSEST
Jeesus rõhutas, et Pühakiri räägib
Temast. Seda on juba mitu korda näha olnud ka tsitaatidest,
mida siin kasutasime. Jeesus on Piibli keskne isik.
Ometi ei osanud Issanda vestluskaaslased Teda Pühakirjast
leida. Miks?
Osa neist kindlasti ei tahtnudki Teda sealt leida
ja muidugi siis ei leidnud ka.
Teiste puhul võis olla takistuseks see, et
usk Jeesusesse esitab inimese elule nõudmisi.
Jeesus alustas oma kuulutust sõnumiga "Aeg
on täis saanud ja Jumala riik on lähedal;
parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!" (Mk
1,15). Meeleparandus oli aga siis paljudele vastumeelt
ja on tänagi.
Kindlasti oli ka siiraid tõeotsijaid, kuid
ka nemad vajasid Jeesuse selgitusi selleks, et Pühakirja
õigesti mõista.
Me peame ka tänapäeva kohta kasutama apostel
Pauluse tsitaati "Kuidas nad võivad uskuda
Temasse, kellest nad ei ole kuulnud? Ja kuidas nad saavad
kuulda ilma kuulutajata?" (Ro 10,14). Ei aita ainult
Piibli trükkimisest ja levitamisest. Ülestõusnud
Jeesus kutsub ja julgustab meid Temast inimestele kõnelema:
"Minule on antud kõik meelevald taevas ja
maa peal" ning lisab: "Minge siis ja tehke
jüngriteks kõik rahvad" (Mt 28,18-19).
 Pühakiri
räägib Jeesusest mitte umbisikulistele lugejatele,
vaid sulle ja mulle. "Igaüks, kes hüüab
appi Issanda nime, päästetakse" (Ro 10,13).
Tee taevasse on kõigile lahti, ometi muretseb
Issand: "Kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku
maa pealt?" (Lk 18,8). Sellele küsimusele
peab igaüks ise vastama, mitte teistele otsa vaatama.
Igavesel oikumeenilisel jumalateenistusel taevas saavad
kokku kõik need, kellele Jeesus siin maa peal
on olnud Päästjaks ja Issandaks. Olgem nende
seas!
ÜLLAS LINDER
Jutlus oikumeenilisel jumalateenistusel Valga Jaani
kirikus teisel ülestõusmispühal, 16.
aprillil 2001.
Otepää
uue kiriku ehitus vajab abi
Olen Otepääl töötanud kakskümmend
viis aastat. Selle aja jooksul oleme pidanud palju evangeelseid
teenistusi vanas vennastekoguduse palvelas, mida meie
kogudus kasutab ja mis nüüdseks on jäänud
ebasobivale kohale - spordikompleksi südamesse.
Äsjase evangeeliuminädala õnnistustele
tagasi mõeldes olen imestanud, miks me küll
vahepeal sellise koosolekutesarja pidamisest loobusime.
Need koosolekud on meie koguduses alati kaasa toonud
elavnemist ja palju head. Sellel aastal palvetasime
mitmete uute inimestega ja nad on jäänud püsima
usklike osadusse. Siinkohal tahaksin tänada vendi
ja õdesid, kes meie evangeeliuminädalat
sisustasid. Suur tänu Helari Puule, Ago Rannale,
perekond Keernikule, Veljo Kapteinile, Tiina ja Margus
Kasele, Indrek Luidele ja Toivo Teekelile!
Kuid ühte ei saa jätta märkimata. Oleme
tähele pannud, et aasta-aastalt väheneb nende
arv, kes väljastpoolt kogudust meie vana madalat
palvemaja külastavad. Küll kasvab aga nende
arv, kes ootavad pikisilmi uue kiriku valmimist. Seda
ususammu tehes - uut hoonet ehitama hakates - oligi
peamiseks ajendiks eesmärk kuulutada evangeeliumi.
Ääretult kurb on näha praegust olukorda
Otepääl - tänavatel passivad juba varahommikul
kaupluste uste taga alkoholist läbiimbunud noored
mehed, et viina osta. Põgusatest kohtumistest
ja jutuajamistest on neile vähe abi. Selliste inimeste
ja ka teiste jaoks oleks vaja organiseeritud tegevust
ning kogemust, et viina asemel on võimalik täituda
Püha Vaimuga. Oleme julged usus, et uus kirik annab
selleks tööks välised võimalused,
mida vajame.
Kirjutan pisut meie ehituse hetkeseisust. Selle suve
jooksul tahame hoone katta väljastpoolt kolumbiakiviga.
50% ettemaksu tulemusena eelmisel aastal saame ka sel
aastal kogu vajamineva voodrikivi vana hinnaga. Terve
kivikoguse hinnaks on 182 tuhat krooni. Praegu on meil
puudu 52 tuhat krooni ja see on vaja ära maksta
1. maiks. Sellele lisandub ka isolatsioonimaterjali-
ja tööraha. Kindlasti tahaksime jõuluks
valmis saada väikese saali.
Armas Kuulutaja lugeja, kui just Sinul on jõudu
ja Sa pead vajalikuks meie koguduse pühakoja valmimisele
kaasa aidata, siis on Sinu ohver meile ääretult
vajalik. Oleme Sulle väga tänulikud ja kutsume
Sind suvel Otepääle külla meie töid
ja tegemisi vaatama. Ja armsad kolleegid-pastorid -
võib-olla saate teie rääkida oma kogudusele
meie vajadustest, sest kõik ei loe kahjuks Kuulutajat?
Õnnistusi soovides
KALEV AINLO
Telefonid (076) 63 723 ja 050 896 31
Koguduse pangaarve: OEVK Palverändur nr. 1120119317
Hansapangas
Selline näeb ehitatav kirik
praegu välja
AKTUAALNE
TEEMA
Ristimine
20. ja 21. aprillil korraldas Eesti EKB Liit Tartus
Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris järjekordsed
pastorite õppe- ja osaduspäevad (neid peetakse
kaks korda aastas). Seekordseks põhiteemaks oli
ristimine, millest peeti kolm ettekannet (mag. Peeter
Roosimaa, dr. Petr Macek Tðehhist ja Aare Tamm).
Lisaks oli veel kaks ettekannet: "Aeg ja evangelism"
(Paul Gill) ning "Nägemus noortetööst"
(Elari Tamm).
Palusime Ridala Baptistikoguduse pastorilt AARE TAMMelt
lühiintervjuu.
Miks oli seekordseks põhiteemaks
ristimine?
Sest ristimine on väga tähtis. Tegin oma
ettekannet koostades küsitluse. Esitasin suvaliselt
valitud kahekümnele pastorile kaks küsimust
ristimise õpetusliku aluse ja praktika kohta.
Ma olen tänulik kõigile pastoritele, kes
mulle abi osutasid.
Kuidas Sa kommenteeriksid saadud vastuseid?
Õpetuslikult olid vastused ühelaadsed,
kuid korralduse praktika pisut varieerus.
Me oleme mures, et ristitakse liiga
vähe inimesi. Kas peaks propageerima ristimist
või millelegi muule tähelepanu pöörama?
Kui kogudused ei kasva, siis on põhjus milleski
muus kui ristimises. On vaja edendada evangeelset tööd
ja leida tee inimesteni, et neid usule tuua, siis on
ka ristitavaid piisavalt. Ristimine on loomulik jätk,
mis kinnistab selle usu, mille inimesed on vastu võtnud.
See on ka avalik tunnistus nende usust, mille mõju
ulatub nende peredesse, naabriteni ja haarab jälle
uusi inimesi juurde. See on nagu ahelreaktsioon.
Kas usuletulnutele tuleks enne ristimist
ka mingit koolitust anda?
Kindlasti. Ristimiskoole korraldatakse peaaegu kõigis
kogudustes, kus ristimisi on.
Kuid on ka kogudusi, kus pole kaua
ristimisi olnud. Mida neile peaks ütlema?
Kui läksime Ridala kogudusse tööle,
ei olnud seal kümme aastat ristimisi olnud. Aga
Jumal tegi ukse lahti ja inimesi hakkas usule tulema.
See ei tähenda, et kümme aastat oleks olnud
surnud aeg. See oli külvamiseaeg ja siis me lõikasime
võib-olla kellegi teise vilja.
Sind tuntakse evangelistina. Mida
me peaksime tegema, et evangeelne töö hakkaks
edenema?
Olukorrad on erinevad, aga see praktika, mida me Ridalas
kasutasime, kandis väga head vilja. Tegemist on
maakohaga ja me hakkasime kolm aastat tagasi kodudes
laiemalt koosolekuid pidama. Pidasin neljas eri kohas
iga nädal piiblitunni. Kõigepealt rääkisid
inimesed oma rõõmud ja mured ära,
pärast seda laulsime vaimulikke laule, siis pidasin
piiblitunni ja seejärel oli tee- ja kohvilaud,
kus sai veel vabalt suhelda. Kui 1998. aastal ei olnud
meil Ridalas ühtki ristitavat, siis 1999. aastal
oli kümme ja need kõik olid kodukoosolekutel
usklikuks saanud. 2000. aastal ristisime seitse inimest
ja käesoleval aastal on ka juba pöördunuid.
Inimesed tulevad kodusele koosolekule palju lihtsamalt
kui palvelasse. Kui inimene on juba pöördunud,
siis ta tuleb ka palvelasse.
 Läänemaal
on talukoosolekutel üle saja-aastane traditsioon,
igal pool ei ole.
Kuid ma tean, et ka linnades on kodudes koos käidud
ja neil koosolekuil on olnud hea evangeelne mõju.
Aga kui mõni muu meetod töötab, siis
ei peaks ka sellest loobuma.
Teades Sinu edukat tööd,
tuli paljudele ootamatuna teade, et Ridala kogudus valis
endale uueks pastoriks Lihula koguduse pastori Paul
Gilli. Palun kommenteeri!
Kohalikus ajalehes kommenteeriti seda nii, et enne
tegi Tamm evangeelset tööd pastoritöö
kõrvalt, aga nüüd hakkab tegema pastoritööd
evangeelse töö kõrvalt. Ma olen nüüd
Ridala koguduse vanempastor, Paul Gill on pastor ning
minu poeg Elari Tamm abipastor.
Täname!
21. aprillil Tartus
RASKE,
KUID ÕNNISTATUD ELU
On ülestõusmispüha õhtu. Istun
koos HELJUT KAPRALiga tema hubases kodus. Tema abikaasa
Vaike on katnud kohvilaua. Pianiinolt vaatavad vastu
kolme tütre perede pildid ning üks ühine
perepilt.
Astume meenutuste maale. Abiks on ka väga põhjalik
ülevaade-mälestustevihik käidud eluteest
"Minu elurada".
EHK ALGUSEKS NIMEST...
Vanavanaisa Joosep teenis tsaariarmees kapralina ja
erru läinuna hakatud teda kutsuma kaprali Joosepiks
ning sellest tulnud ka hilisem perekonnanimi. Emapoolne
vanaisa Toomas oli tark, oskas lugeda, kirjutada, ei
talunud kaardimängu, suitsetamist ega viinajoomist
ja sügavuskliku mehena oli tal alati kaasas Piibel.
Ta oli veendunud, et Eesti saab vabaks ja siis sünnib
emale poeg. Ema mäletab 6-aastase lapsena seda
sündmust, kui vanaisa Toomas mustikal käies
metsas suurrätil palvetas ja õnnistas teda
ja tulevast poeglast.
Eesnime soovitas mulle tädi Salme, seostades
seda Taaveti soost Elihudiga Piiblist.
MEENUTUSI KODUST...
Vaarisa poolt ennustatud ja õnnistatud poeg
sündis 19. juunil 1923 vabas Eestis. Mind ristiti
mõnekuisena Kaarli kirikus. Kahe ja poole aastaselt
tuli läbi põdeda difteeria, millest mind
tõenäoliselt päästis just tootma
hakatud anatoksiin. Ema oli kodune, isa käis tööl.
Kodus valitses rahu ja vastastikune armastus. Ema ja
isa said usklikuks, külastades Tallinnas Luise
tänaval Sinise Risti palvelat, hilisemat Karmelit.
Kodus muutus palju: kadusid suits ja viin. Pühapäevakoolis
ja koguduses puutusin kokku Edgar Rajandi, Viktor Veeruse,
Peeter Singi, Ernst Aderi, Oskar Olviku ja teistega.
KOOLIST...
Tallinna Riiklikus Inglise Kolledþis töötas
laulmisõpetajana Gustav Ernesaks. Ta käskis
mul selgeks õppida flöödimängu
ja minust sai kooli sümfooniaorkestri liige. 1939.
aastal andsin avalduse, et üheaegselt õpingutega
kolledþis õppida ka Tallinna Konservatooriumis
flööti. Oli heameel sissesaamise üle,
kuid õppemaksu, 12000 senti aastas, ei olnud
maksta. Konservatooriumi direktor, ära kuulanud
minu mure ja vastu võtnud mu avalduse õppemaksust
vabastamiseks, ütles, et nüüd võin
homsest õppima hakata.
SUURTE MUUTUSTE JA MUREDE AEG...
Sõja algul töötasin põllutöö
rahvakomissariaadis, kus meestöötajatel tuli
öösel valvata. Ühel ööl teatati,
et pööningul on nähtud diversanti ning
anti käsk sinna minna. Rahvakomissar oma asetäitjatega,
püstolid käes, ja mina kätte antud kirvega
läksime pööningule. Selgus, et ainult
tuvid krõbistasid. Rahvakomissar oma abilistega
läks keldrisse püstolitest märki laskma,
mina aga oma valvepostile.
Järgnes üldmobilisatsioon, kuid mind see
nooruse tõttu ei puudutanud. Jäin töötuks
ja töötud suunati kaitserajatisi rajama. Ehitasin
pommivarjendeid Tornide väljakule ja abilennuvälja
Veskimetsa. Ühe puhkehetke ajal haokubu otsas sain
otsekui sundmõtte minna veelkord supiköögi
juurde. Peatselt lõhkes haokubus õhus
lõhkemata jäänud mürsk. Olin südamest
tänulik Jumalale, et olin saanud õigel ajal
korralduse sealt lahkumiseks.
Gümnaasiumi lõpetasin 1942. Tahtsin minna
edasi õppima arstiteadust, kuid tuli minna tööle.
Edgar Rajandi kutsus mind Tallinna perekonnaseisuametisse,
jätkasin samal ajal ka õpinguid konservatooriumis.
Siis tuli 1943. aasta totaalne mobilisatsioon. Sattusin
politseipataljoni orkestrisse, kus sain sõjaväelase
pajukit, mis oli tunduvalt suurem tavainimese omast.
Olukord muutus aina tõsisemaks, ka orkestrist
saadeti mehi 288. politseipataljoni koosseisu. Olles
puhkusel, ma nimekirja ei sattunud, kuid olin ise nõus
asendama ühte nelja lapse isa. Leetu jõudnud,
sai minust Rechnungsführer ehk arvestuse ülem.
Vilniuses õnnestus käia 42 kirikus ja sügava
mulje jätsid mulle kirikutes ja Vilniuse vabaõhu
altari ees põlvitavad ja palvetavad noortehulgad.
1944. aasta sügisel vallutas Eesti Laskurkorpus
Tallinna. Mulle pakuti võimalust minna õppima
põllumajandust, kuid mind huvitas meditsiin ning
unistus seda õppida täitus mõned
nädalad hiljem.
ALGAS KANNATUSTE RADA...
Hakati arreteerima minu endisi orkestrikaaslasi ning
14. juunil 1945 jõudis järg minuni. Teel
julgeolekuteenistuse hoonesse võis kuulda läbi
valju muusika tumedaid mütse ja inimeste karjeid
ning südamest tõusis palve: "Isa, Sina
tead, Sina näed, ainult Sinule loodan!" Mind
pisteti keldri tillukesse trepialusesse kuuri (ca 1,0
x 1,4 m), kus oli juba ees kaks meest. Kuuri lagi ulatus
ühest otsast põrandani, teises otsas oli
kõrgus ehk 1,3 meetrit. Seal tuli olla kolm ööpäeva.
Süüa ei antud, vett anti paar korda päevas.
Järgnes suurem keldriruum, kus oli 20-30 inimest,
kuid pikaliheitmiseks oli ka see ruum kitsas, lisaks
veel märg tsementpõrand. Meenub üks
metsateaduskonna tudeng, kes võttis oma päevase
250-grammise leivatükikese ja andis poole minule,
samal ajal kui paljudel meestel olid pungil toidukotid
leibade ja suitsusinkidega ning nad ei teinud nägema
ega kuulma näljast kaaskannatajat. Öösiti
toimusid ülekuulamised ja peksmised, psüühiline
surveavaldamine. Otsest peksmist mul taluda ei tulnud,
see sai osaks aga paljudele kaasvangidele. Ühe
viieminutilise jalutuskäigu ajal kinnises hoovis
jälgisin kuldnokapuuri ja toimetavaid linde ning
mõtlesin neile, kes elasid "puuris",
kuid olid vabad, mina aga mitte. Meenus Iiob, kelle
läbielatud kannatused muutis Jumal mitmekordseteks
õnnistusteks. Aga mul on ju seesama Jumal. Palvetasin
Tema poole, südames helises laul Karmeli ajast
"Ükspäinis, jah, Jumala juures",
mis jäigi minu saatjaks kogu vangipõlve
kestel.
Edasi tuli Tallinna Patareivangla. 21. novembril 1945
mõisteti mind koos 11 muusikuga süüdi
riigireetmises, mis tähendas kümmet aastat
vanglakaristust ja lisaks viit aastat asumist. Siis
järgnesid Lasnamäe vangla ja Arhangelski oblasti
vangilaager ning metsatöö. Meenub üks
jõuluõhtu. Keegi oli vatijope all toonud
ruumi väikese kuuse. Pärast õhtuseid
protseduure ja vangide ülelugemist sidusime kuusekese
nariposti külge. Ühel kaasvangil oli ka küünal.
Mustveest pärit kooliõpetaja Luming pidas
jõulujutluse. Olime kui üks pere Jumala
palge ees, paljudel pisarad silmis. Laulsime "Püha
öö". Isegi sissetormanud käre vangivalvur
sulas, võttis peast oma läkiläki ja
istus meie kõrvale narile. Laulsime veel paar
jõululaulu ja pidasime lõpupalve. Tühi
kõht, ränk metsatöö, teadmatus
omaste suhtes - kõik selle võisin anda
taevase Isa kanda. Kaasvangi küsimuse peale minu
jõuallika suhtes võisin vastata: esiteks
on mul Jumal ja ma olen Tema laps, teiseks on mul kodus
palvetav ema ja kolmandaks ma tean, et kogudus palvetab
minu eest.
Suur rõõm oli esimesest pakist ja eriti
seal sisalduvast Uuest Testamendist.
1947. aasta suvest sai minust velsker. Teekonnal Krasnojarskisse
haigestusime düsenteeriasse. Ainsaks ravimiks oli
kaaliumpermanganaadi lilla lahus. Seejärel transiitlaager
ja teekond mööda Jenisseid Norilskisse. Teel
läksid kaduma paljud asjad, kuid eriti kahju oli
Uuest Testamendist. Vargaseaduste eest olin üldiselt
kaitstud, kuna arsti ei tohtinud puutuda.
Stalini surm kujunes laagris suureks rõõmu-
ja hõiskamisepäevaks, kuigi paljud eraisikud
näitasid kurba ja ahastavat nägu ning naised
isegi nutsid.
JÄLLE KODUMAAL...
25. mail 1954 sain vabadusse. Tallinnas, Tartus, Narvas,
Kohtla-Järvel ja Pärnus ei olnud mul luba
elada. Minu töökohaks sai Tapa rajooni haigla,
kus kohtasin kauni välimusega noort naistohtrit,
kõrvaarst Vaike Tammistet, kellest sai hiljem
minu abikaasa. Haigla peaarst Veera Bolðova võttis
vastutuse "poliitiliselt määrdunud"
inimese suhtes enda peale ja mind võeti tööle.
Samal ajal asusin kaugõppes õppima Tartu
Meditsiinikooli velskrite osakonnas, kuid mõne
kuu pärast eksmatrikuleeriti mind kui sobimatut
isikut.
Hiljem kuulutati välja amnestia ja tekkis võimalus
minna õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda.
Olin juba õppinud ülikoolis ja sooritanud
terve rea eksameid. Kuid ei aidanud ka kiri Nõukogude
Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele
Voroðilovile, saksaaegsed küpsustunnistused
olid kehtetud ja mul tuli eksternina sooritada 15 aine
eksamid ja 4 küpsuseksamit ning siis uuesti sisseastumiseksamid.
Olin jälle üliõpilane. Abiellusime,
laulatus toimus Olevistes 26. jaanuaril 1957. Oktoobris
sündisid kaksikud Tiina ja Maris. Tänu rektor
professor Feodor Klementi kirjale, kes oli ka Nõukogude
Liidu Ülemnõukogu saadik, sai mu pere Tapal
kahetoalise korteri. 1962. aasta kevadel lõpetasin
ülikooli kiitusega, diplomi andis kätte rektor
isiklikult. 1981. aastal kaitsesin meditsiinikandidaadi
kraadi.
PISUT TÖÖST...
Tööle asusin Tapa uues haiglahoones laborijuhina,
mis sisuliselt tähendas tööd teraapia
ja kiirabi valdkonnas. Peatselt valmis Balti Raudtee
Tallinna Haigla, kust tehti meile mõlemale ettepanek
asuda sinna tööle. Andsime nõusoleku.
1964. aastal sündis meie perre kolmas tütar
- Siiri.
Olen töötanud veel Eesti Meremeeste Haiglas
peaarsti asetäitjana ravi alal. Praegu töötan
Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametis peaspetsialistina.
Olen olnud Balti Raudtee Meditsiiniteenistuse peaspetsialist
laborialal, Eesti Laboriarstide Teadusliku Seltsi esimees,
Üleliidulise Laboriarstide Teadusliku Seltsi juhatuse
liige, Eesti Kristlike Arstide Ühingu juhatuse
esimees ja käesoleval ajal juhatuse liige.
Kristlike arstidena oleme sõna võtnud
mitmetel teemadel nagu alkoholism, abort, eutanaasia,
kloonimine.
Olen olnud aastaid Gideonite ühingu liige ja
aidanud kaasa Uute Testamentide jagamisel haiglates.
KODUST...
Minu elus on eriline koht kuulunud kodule ja perekonnale.
See on olnud nagu ammendamatu kaev, kust olen saanud
jõudu tööks ja elamiseks. Meie kodu
on olnud rikas armastusest, üksteisemõistmisest
ja sellega kaasnevast koduõnnest. Meie rikkuseks
on kolm tütart koos tublide väimeeste ja 12
lapselapsega. Tiina elab Tartus, tema abikaasa Joel
Luhamets on praost ja Tartu Pauluse koguduse õpetaja,
peres on neil kolm last. Maris elab Tallinnas, tema
abikaasa Enno Lend on Tallinna Tehnikakõrgkooli
prorektor, peres on neil kuus last. Siiri elab ja töötab
Vancouveris, tema abikaasa Andres Rebane on Eesti Ühendatud
Baptistikoguduse pastor, neil on peres kolm last. Siin
maailmas ei saa küll enam midagi suuremat olla,
millest süda võiks nii palju rõõmu
tunda.
Kõik lapsed on muusikud. Mina olen Tallinna
Jaani koguduse liige ja laulan praostkonna meeskooris.
Flööti ei ole ma juba 40 aastat mänginud.
Võin tänumeeles tõdeda, et vaatamata
paljudele läbielatud raskustele on Jumal minu elu
rikkalikult õnnistanud.
Vestles ja mälestustevihikut sirvis
RUUDI LEINUS
Heljut Kapral ja tema suur pere
KAKS
KORDA OHUS
Telefon helises, kui ma oma advokaadibüroos parajasti
püüdsin end dokumentide kuhjast läbi
süüa. Oli kevad. Olin lootnud sel päikeselisel
reedel peatselt koju minna. Nii ma siis ohkasin, kui
minu sekretär teatas: "Ma ühendan teid
politseiga."
"Te teete vist nalja," ütlesin ma.
Aga see ei olnud nali. Helistas tõesti politseiametnik,
kes nõudis minuga kiiret kokkusaamist. "Me
saime Euroopast teate, et teie elu on tõsises
ohus," ütles ta otse. Rohkem ei tahtnud ta
rääkida. Ma lõpetasin kõne ja
helistasin kohe oma mehele, et talle sellest teada anda.
Äkki olime me mõlemad sügavas mures.
Kuna ma ei teadnud, kui lähedal oht on, panin
oma kolleegi mütsi pähe ja võtsin tumedad
päikeseprillid kaasa. Palvetasin lühidalt
ja tungivalt ning sõitsin politseijaoskonda.
Seal küsiti minult, kas ma tean mingit põhjust,
miks keegi mind tappa võiks tahta. Sel hetkel
sai üks luupainaja minu jaoks tegelikkuseks.
INETU ÕIGUSTÜLI
Oma advokaaditöös tegelen ma peamiselt tsiviilõigusega.
Kui tüliküsimust läbirääkimiste
teel lahendada ei õnnestu, läheb asi kohtusse.
Õigustüli, millega me hiljuti tegelesime,
oli eriti ebameeldiv. Meie kliendil oli tekkinud tunne,
et tema endine sõber ja praegune äripartner
on firma raha kõrvaldanud. See partner oli ettevõtte
majandusasju üksinda ajanud ja keeldunud meie kliendile
pabereid näitamast. Kaebasime tema peale, et saaksime
dokumentidega tutvuda.
Tuli välja, et meie kliendi äripartner oli
tõesti rahasid omastanud ja oma panuse, milleks
ta oli kohustatud, ärisse maksmata jätnud.
Nii sai meie kliendist tegelikult osaühingu ainuomanik
ja me tõstsime teise kaebuse, et osaühing
tervenisti temale vormistataks.
Me võitsime protsessi. Äripartner pidi
kohtuotsuse järgi ka meie advokaadikulud katma.
Veidi aja pärast teatas meie klient, et teda jälitatakse
ja ähvardatakse surmaga.
Sellest hetkest peale kannatasin ma hirmuhoogude all.
Rääkisin sellest politseiametnikele. Sellepeale
vaatasid nad üksteisele vaikides otsa ja andsid
mulle Euroopast tulnud teate. Äkki ei paistnudki
minu hirmud tõest enam eriti kaugel olevat.
ME PUGESIME PEITU
Süüdimõistetud ärimees oli palganud
Iirimaalt mõrtsukad, kes pidid kuus inimest ära
tapma. Nende hulka ei kuulunud mitte ainult mina, vaid
ka minu advokaatidest kolleegid, meie klient ja osaühingu
nõukogu uued liikmed, kelle hulka kuulus ka minu
mees.
Euroopast tulnud teates oli ka minu täpne aadress
ja teadaanne, et üks mõrtsukatest on kindlasti
juba Ameerikas ja mõrvad peaksid toimuma algaval
nädalal. Politsei pidas olukorda ülimalt ohtlikuks.
Pärast põhjalikku jutuajamist politseiametnikega
pakkisime mehega kõige vajalikumad asjad kokku.
Siis viis politsei meid peidupaika, kuhu jäime
kaheks nädalaks.
Kui me peidupaika jõudsime, siis me palvetasime
koos mehega: "Isa, me teame, et kõik tuleb
heaks neile, kes Sind armastavad. Ja nende hulka kuulume
ka meie. Me ei tea, kes need mõrtsukad on, aga
Sina tead seda. Kingi meile rahu. Me oleme kindlad,
et ka see olukord on Sinu kätes."
Selle päeva õhtul helistasin ma meie pastorile
ja palvetasin koos temaga telefoni teel. Ma mäletan,
et ütlesin talle, et ma ei tea, kuidas Jumal meid
selles olukorras aitab. Palgamõrvaritel oli raha
juba käes, neil olid meie kohta täpsed andmed,
nad olid juba siin ja neil olid täpsed korraldused
meid järgmiste päevade jooksul ära tappa.
Aga mina lootsin selle peale, et Jumal meid valvab.
Ta oli kord juba minu elu päästnud.
ABI MINEVIKUS
See oli kakskümmend aastat tagasi. Olin 19-aastane
ja elasin oma perega Kalifornias. Ma olin armunud Robertisse,
oma tulevasse mehesse. Seetõttu kasvasid meie
kodused telefoniarved kõrgustesse. Arusaadavalt
polnud mu isa sellest eriti vaimustatud, sest maksma
pidi ju tema. Siis tegin ma ühel õhtul peaaegu
surmavea.
Kui olin oma töö ettekandjana sellel õhtul
lõpetanud, läksin kell 21 telefoniputkasse.
See tundus turvalise kohana, sest oli keset peatänavat
otse tänavalambi all. Võtsin kotist mõned
mündid ja tahtsin oma sõbrale helistada.
Ma ei märganud, et üks veoauto peatus putka
juures ja üks mees tuli välja. Ta rebis telefoniputka
ukse lahti ja näitas mulle oma revolvrit.
Ma karjusin appi, aga ümbruses polnud mitte kedagi.
Mees rebis mu putkast välja. Rahakott kukkus mul
käest ja telefonitoru jäi kõikudes
juhtme otsa rippuma. Mees tõukas mu oma veoautosse
ja hakkas sõitma. Põrandal vedelesid igal
pool tühjad alkoholipudelid.
Tegelikult tahtsin ma ainult vaikselt palvetada, kuid
järsku kuulsin ma end valjusti ütlevat: "Isa,
ma tean, et sa mind armastad ja minuga ei juhtu midagi
kurja, kui sina seda ei luba. Ja ma tean, et sa armastad
seda meest siin ka ja tead, miks ta seda teeb. Ma palun
nüüd sinu ligiolu siin selles veoautos."
Mees sõitis väliselt kõigutamatult
edasi. Ei võtnud kaua aega, kui ta jõudis
ühele kõrvalisele küngastevahelisele
teele väljaspool linna. Sel ajal olin mina vaikselt
omaette ikka edasi palvetanud. Äkki peatas mees
auto kinni ja keeras ümber. "Mis teil nüüd
plaanis on?" küsisin ma. "Ärge enam
kartke," ütles ta. Ja siis rääkis
ta mulle, et tema ema sai usklikuks, aga tema enda elu
laostus.
Sellepeale jutustasin mina talle oma usust Jeesusesse
Kristusesse ja ütlesin talle oma koguduse ja pastori
nimed. Ma soovitasin tal tungivalt sealt abi otsida.
Lõpuks pani ta mind kahjustamatult telefoniputka
juures maha ja andis mulle isegi nelikümmend dollarit
minu rahakoti eest, mida nüüd seal maas enam
muidugi ei olnud.
Koju jõudnud, rääkisin ma, mis minuga
juhtunud oli. Seejärel helistasime politseisse,
kes mehe mõne päevaga üles leidis.
Asi läks kohtusse. Ma ütlesin talle ja tema
naisele, et andsin ta ainult sellepärast üles,
et ta abi võiks leida, enne kui veel midagi juhtub.
Mees tunnistas siis ennast süüdi ja sai lisaks
tingimisi karistusele kohustuse ravile minna.
Järgmisel suvel sain oma suureks rõõmuks
teada, et ta liitus ühe kogudusega ja tunnistas
avalikult oma kuriteost ja pöördumisest.
ARRETEERIMINE
Meenutus sellest imelisest hoidmisest andis minu mehele
ja mulle nüüd jõudu pikki murepäevi
meie peidukohas üle elada.
Ja siis juhtus ime: politsei teatas meile, et süüdimõistetud
äripartner on Londonis kinni võetud. Tal
olid kaasas täpsed kirjeldused, mille abil palgamõrvarid
üles leiti ja kinni võeti. Varsti seejärel
võisime mehega koju tagasi pöörduda.
Politseile paistis eriti muljet avaldavat ebatavaliselt
hea koostöö Ameerika, Briti ja Iiri politsei
vahel. Üks ametnik ütles mu mehele ja mulle:
"Midagi sellist ei ole ma oma kahekümne tööaasta
jooksul näinud. Keegi seal ülal hoidis oma
kätt teie kohal."
CATHY REESE
Entscheidung
UUDISED
Suurel reedel, 13. aprillil toimus Lehtse koguduses
pastoriameti üleandmine.
Koguduse diakoniks valiti varem Oleviste kogudusse
kuulunud Hillar Krautman. Lisaks valiti ta ka koguduse
juhatuse liikmeks. Eesti EKB Liidu presidendi otsusega
on Hillar Krautman määratud Lehtse koguduse
pastori kohusetäitjaks.
Samal jumalateenistusel toimus Hillar Krautmani ordineerimine
diakoniks, mille viisid läbi Helari Puu, Ülo
Meriloo ja Ruudi Leinus.
Jumalateenistus oli väga rahvarohke ja õnnistatud.
Suure reede sõnumi ütles senine pastor Ruudi
Leinus, sõnumi kogudusele Ülo Meriloo ja
pastori kohusetäitjale Helari Puu.
Tänusõnu senisele pastorile ütlesid
teiste hulgas ka vallavalitsuse poolt sotsiaalnõunik
ja kooli direktor.
* * *
22. aprillil toimus Sillamäe EKB Koguduses pastor
Aleksandr Kabajevi ordineerimine. Selle viisid läbi
Helari Puu ja venekeelsete koguduste ühenduse juhid
Nikolai Orehhov ning Valeri Vetðerkovski.
Samal päeval möödus üks aasta
eelmise pastori Anatoli Pljuško surmast. Pastor
Pljuškod meenutati tänuga nii jumalateenistusel
kui ka hiljem tema haual, kus lauldi ja palvetati koos
lese ja laste ning nende peredega.
* * *
24. aprillil toimus Tallinnas Eesti EKB Liidu vanematekogu
koosolek.
Vanematekogu valis liidu peasekretäriks pastor
Tarmo Kähri. Peasekretäri ettepanekul valiti
juhatuse liikmeteks Toivo Pilli, Pille Havakats ja Meelis
Kibuspuu. Peasekretär koos juhatusega teostab liidu
igapäevast juhtimist.
Samas moodustas vanematekogu komisjoni, et töötada
välja vanematekogu ja juhatuse töökord.
KAS
SEE ON JEESUSE NÄGU?
 Teoloogid
ja kirikute esindajad peavad puhtaks spekulatsiooniks
arvuti abil tehtud pilti, mis tegijate arvates pidavat
olema väga sarnane ajaloolisele Jeesusele. Pilt
on tehtud briti teadlaste poolt BBC jaoks ja seda näidati
televisioonis ka Eesti vaatajatele. Pilt koostati mehejäänuste
järgi, mis leiti Jeruusalemmast tänavaehitustöödel.
Iisraeli arheoloogide arvates oli seal esimesel sajandil
juutide matmispaik.
BBC kavatseb pilti kasutada teleseriaali "Jumala
Poeg" jaoks. Produtsent Jean Claude Bragard möönis,
et tegemist ei olnud Jeesuse surnukehaga. "Aga
see on põhjuseks jälle selle üle mõtelda,
kuidas Jeesus võis välja näha."
Saksa teoloog Rolf Hille pidas oletatavat Jeesuse pilti
probleemseks, sest seda ei saa kuidagi kontrollida.
Uus Testament vältis teadlikult Jeesuse välimuse
kirjeldust, et lugejad Tema sõnumile pühenduda
saaksid. Uue Testamendi tekstid püüdsid ristilöödud
ja ülestõusnud Kristust inimeste silme ette
maalida. Ka Jeesust kujutavate kunstiteoste eesmärk
ei ole olnud Jeesust õigesti kujutada, vaid neil
on kuulutuslik eesmärk. Kristlaste jaoks on tähtis
see, et Kristus on nende Lunastaja, mitte see, kuidas
Ta välja nägi.
Kristlaste arusaama järgi ei ole võimalik
leida ülestõusnud Kristuse surnukeha jäänuseid.
Saksa katoliikliku piiskoppide konverentsi pressiesindaja
selgitas: "Meil ei ole ühtegi konkreetset
pidepunkti, et ajaloolise Jeesuse väljanägemist
kirjeldada. Me teame vaid, et Ta oli inimene inimliku
näoga ja kristlaste jaoks on tähtsusetu, kuidas
Jeesus oma eluajal välja nägi."
Arvutiga tehtud pilt erineb tugevasti ka näojoontest,
mida võib näha Torino surilinal.
idea Spektrumi järgi
LÕUNA-AAFRIKALE
ANTUD ELU
(Algus eelmises Kuulutajas)
Sama üllatuse osaliseks sai Kaplinna rahvas. Kõik
tahtsid oma silmaga näha "kõrbelõvi"
ja teda enda juurde kutsuda. Isegi kuberner oli oma
külalisest nii sisse võetud, et andis tasu
tema pea eest Jagerile endale.
See oli vaid sissetöötamise aeg. Moffati
elutöö aga arenes kahvrite sugukonda kuuluvate
betðuaanide keskel Kurumanis. Ja see oli aastakümneid
kestev pingutav töö.
Vahepeal olid Mary Smithi vanemad tütrele järele
andnud, ehkki valutava südamega ja nii võis
Robert Aafrika pinnal oma armastatud pruuti tervitada
ja 27. detsembril 1819. aastal Kaplinnas pulmi pidada.
See oli mõlemale suur õnnehetk ja sellest
peale arenes nende kahe ühine rada, kus üks
püüdis teist toetada. "Misjonär
naiseta siin maal on kui paat ühe aeruga,"
kirjutas Moffat ise. Suure enesesalgamise, hoole ja
truudusega toetas Mary oma meest, tehes kaasa pikki
reise härjavankril, et kergendada oma mehe elu.
Noortele misjonäridele, kes edaspidi neile abiks
saadeti, oli ta nagu emaks ja nende kodu oli väsinud
töötegijaile seal valitseva südamlikkuse
tõttu tõeliseks puhkekohaks.
Pärismaalased olid ääretult rumalad,
laisad ja seetõttu elasid nad suures mustuses
ning vaesuses. Sealjuures olid nad väga toored,
nürimeelsed ja suured vargad. Kõik, mida
misjonärid põllul või aias suure
vaevaga kasvatasid, viisid nad ära. Kord jumalateenistuse
ajal viidi söök pajast ära ja pandi kivi
asemele. Pärismaalased armastasid päevad läbi
misjonimajas vedeleda. Kui nad ära väsisid,
heitsid sealsamas põrandale magama ja levitasid
vastikut haisu, nii et misjonärid süüagi
ei suutnud enne, kui nad majast lahkusid. Kord tungis
keegi naine varguse mõttega Moffati kööki
ja nähes seal Mary Moffatit väikese lapsega
käsivarrel, tahtis teda puuhaluga maha lüüa.
Seesugustes olukordades ning säärase rahva
seas oli tõesti vaja armastust, mis sallib kõike,
usub kõike ja loodab kõike ning ei väsi
ära.
Kui kord põud oli pikemat aega maad piinanud,
kihutasid nõiad ja vihmategijad rahva misjonäride
vastu üles ning ütlesid: "Need valged
on põuas süüdi. Nad peletavad vihmapilved
ära. Ei tule midagi paremat, enne kui need valged
minema aetakse." Ja ühel päeval oli misjonärimaja
ümbritsetud relvastatud pärismaalaste märatsevast
hulgast, kes vehkisid nuiade ja piikidega ning nõudsid
misjonäride lahkumist. Keeldumisel aga lubasid
nad ära tappa.
Moffat väljus, ta kõrval Mary, väike
laps süles.
Imerahulikult ja kindlalt vastas Moffat:
"Me oleme aina keeldunud siit ära minemast
ja mõtleme nüüd kindlamalt kui kunagi
varem siia jääda. Kui tahate meid minema ajada,
siis peavad teil olema palju tugevamad põhjendused,
sest meie südamed on teie juures."
Pärismaalasi valdas äkiline jahmatus. Nad
vaatasid nõutult üksteisele otsa. Jõugu
juht raputas pead ja ütles lõpuks:
"Neil inimestel peab olema kümme elu, et
nad nii vähe surma kardavad. Nende jutul ülestõusmisest
peab siiski tõepõhi all olema." Ja
äsja märatsenud jõuk lahkus vaikselt.
Misjonärid said paganlikest kommetest hirmsaid
asju näha. Tihti ajasid täiskasvanud lapsed
oma vanad jõuetud vanemad kraalist välja
hüäänide ja lõvide eineks, et
neist lahti saada. Samuti tegid vanemad lastega, keda
mingitel põhjustel ei tahtnud ellu jätta.
Neidki jäeti metsloomade saagiks või maeti
elusalt maha. Mõne säärase äravisatud
lapse said Moffatid üles korjata, suurendades sellega
oma niigi lasterikast peret.
Rahvas oli evangeeliumi mõistmiseks nürimeelne.
Kuigi Moffat kuulutas lihtsalt ja väsimatult, näis
kõik olevat asjatu. Vahel tulid nad jumalateenistusele,
vahel ei olnud ainustki. Ja kui tulid, jäid peagi
magama ja norskasid südamepõhjast. Kui ta
kuulutas neile meeleparandust patust, naersid nad. Sõnum
elavast Issandast, igavesest elust ei mahtunud neisse
ja nad hüüdsid vahele: "Ära räägi
sääraseid rumalusi! Sa räägid, nagu
oleksid peast segane! Tahaksime näha seda betðuaani,
kes kord langeks põlvili sinu Jeesuse ette!"
Nii jätkus see üks aasta teise järel:
ikka ükskõiksus, sama paganlik pimedus,
sama kole häbielu, sama julmus ning elajalikkus.
Need olid rasked ootamisaastad. Vahel Moffat isegi juba
kaotas lootuse, samuti ta abiline Hamilton. Ka Londoni
misjoniselts kaalus, kas ei peaks tööd seal
lõpetama. Kuid oli üks, kes kunagi meelt
ei heitnud, vaid usukindlalt seisis oma kohal ja teisigi
julgustas - see oli Mary Moffat. Jumala tõotusist
kinni hakates ütles ta:
"Võib-olla ei ela me nii kaua, et saaksime
seda ise näha, kuid siin sünnib kord niisama
kindlalt ärkamine, nagu päike homme tõuseb."
Kord, kui ta sõber Inglismaalt kirjas küsis,
kas Mary vajaks midagi misjoni jaoks, mida ta võiks
saata, siis vastas küsitav:
"Saada meile pühaõhtusöömaaja
riistad, sest ühel päeval läheb meil
neid vaja."
Ja Mary Moffati usk ei jäänud häbisse.
Päike tõusis täiel säral ja tõi
uut elu. Puhkes ärkamine. Aastate vältel olid
pärismaalased õppinud nägema, kuidas
Moffat neid raskeil aegadel ja sõjaohtudes päästis.
Nii juurdus neis kõikumatu veendumus, et ei keegi
teine maailmas tahtnud neile nii palju head kui Moffat.
Rahvas hakkas hulgakesi tulema jumalateenistustele
ja koolidesse ning kuulas pisarsilmil taevast sõnumit.
Nagu see loodusrahvaile omane, tunnistati valukisendamistega
patud üles ja võeti rõõmukiljatustega
pattude andeksandmine vastu. Mõne kuu vältel
oli ümbruskonna pale hoopis muutunud. Paganlikud
tantsud ja laulud kadusid, vargused ja räpane elu
lõppesid, mehedki hakkasid tööd tegema
ja naised Moffati abikaasa eeskujul kodusid korrastama.
Üle kaheteistkümne aasta oli möödunud
sellest ajast, kui Moffat oli jätnud kodumaa ja
üheksa aastat Kurumani tulekust, kui nad võisid
rõõmuga oma esimest töövilja
näha ja esimeste ristitud betðuaanidega leivamurdmist
pidada. Ja imelik - just eelmisel päeval oli Inglismaalt
Kurumani saabunud kast pühaõhtusöömaaja
riistadega.
Ärkamise mõju levis kiiresti. Teistest
suguharudest tulid saadikud vaatama seda imelist valget
meest ja uut elu Kurumanis. Tagasi läinud teadsid
jutustada oma rahvale kõiksugu imelisi asju,
mida nad oma silmaga olid näinud. Misjonitööpõld
laienes. Abiks tulid uued misjonärid, nagu David
Livingstone, kes varsti abiellus Moffati vanema tütrega.
Ärkamisega seoses kasvas vajadus ka trükitud
Sõna järele. Ja see viis Moffati uutele
ülesannetele: ta hakkas Piiblit betðuaani keelde
tõlkima. Oli lihtsalt hiigeltöö tõlkida
Piibel rahva keelde, kellel polnud kirjanduse algeidki.
See tuli lihtsalt luua. Võtame veel sealjuures
arvesse, kui vähe oli Moffat kooliharidust saanud
ning kui vähe vaba aega oli tal inimeste keskel,
kes oma hädadega ja rõõmudega hommikust
õhtuni ta osavõttu vajasid. See oli ta
uneta ööde töö. Kuid ta tegi seda
nii hästi, et Moffati tõlget pole tänini
veel olnud vajadust parandada.
Milline rõõm see oli, kui esimesed Jumala
Sõna eksemplarid päevavalgust nägid
ja nälgivate hulkade poolt ahnelt vastu võeti!
Inimesed tulid mitme päevateekonna kauguselt, et
endale Elusõna osta. Ja milline aukartus oli
neil Piibli vastu!
Ühel päeval nägi Moffat üht vanameest,
kes mureliku näoga omaette vahtis.
"Sõber, kas mõni su perekonnaliikmeist
on surnud?" küsis Moffat osavõtlikult.
Ta sai eitava vastuse.
"Kuid mis sind siis vaevab?"
Taat sügas kõrvatagust ja ütles:
"Oi, oi, koer rebis mu Piiblist lehe välja
ja sõi selle ära."
Moffat lubas talle uue lehe anda.
"Oi, ega see asi nii hull pole, aga mis koerast
saab? See ei kõlba nüüd enam kuhugi.
Nüüd ei taha ta kindlasti enam kedagi hammustada
ega ðaakaleid ära peletada. Saab niisama taltsaks
nagu kõik inimesed, kes usuvad sellesse raamatusse.
Kõik meie sõjamehedki on ju muutunud lembeiks
nagu naised. Nüüd pole mul sellest koerast
enam kasu."
Moffati süda hõiskas, sest ta oli saanud
kuulda Jumala Sõna imedest.
Moffati tööaeg selles kuumuses ja töörohkuses
oli pikk. Kord vahepeal käis ta kodumaal, kus teda
suurte austusavaldustega vastu võeti ja ta tulek
misjonivaimustust sütitas. See käik oli Piibli
trükkimise eesmärgil. Kakskümmend aastat
oli ta kodumaalt ära olnud. Ja tagasitulekul Kurumani
võeti teda nagu kuningat vastu - nii olid mustade
südamed tema külge kasvanud. Jällegi
möödusid pikad tööaastad nobedal
lennul ja jõudis aeg, mil ta pidi panema töökoorma
nooremate õlgadele, et minna kodumaale eluõhtut
veetma pärast enam kui viiekümneaastast tööd.
See lahkumine oli valus mõlemapoolselt. Viimast
korda jutlustas ta Kurumani kirikus suurele nutvale
kogudusele, kelle hulgas oli vaid üksikuid liikmeid
esimesest ärkamisest, suurem osa olid nende lapsed
ja lapselapsed.
Kui nad oma härjavankritega Kurumanist väljusid,
saatis neid kaugele veel suur hulk musti sõpru.
Ja kui nad viimaks olid sunnitud maha jääma,
pääseseid valla südantlõhestavad
kaebehüüud, mis saatsid lahkujaid veel kaugele
kõrbes.
Suure rõõmuga võeti sangarid
Inglismaal vastu, kuid Mary Moffati tervis ei pidanud
enam Inglismaa külmas niiskes kliimas vastu ning
ta suri juba järgmisel, see on 1871. aastal.
See oli Moffatile valus hetk ja ta ütles südamekurbuses:
"Viiskümmend aastat olen saanud elada koos
temaga, kes on palunud mu eest."
Kuid veel kodumaalgi töötas Moffat edasi,
väsimatult reisides ja õhutades misjonituld,
kuni ta lahkus 1883. aastal Issanda kutsel 88 aasta
vanuselt, palgeil taevalik rõõmus sära.
Kirjutise
autor on toimetusele teadmata
|
