|
Tallinna Oleviste kogudus tähistas
oma 50. aastapäeva.
Kunagi oli Oleviste Tallinna
kõrgeim torn. Psalmist laulab: "Ma tõstan
sind kõrgeks, mu Jumal, sa kuningas! Ja ma tänan
su nime ikka ja igavesti! Suur on Issand ja kõrgeks
kiidetav, Tema suurus on uurimatu!" (Psalm 145,1.3).
Kõrged ja madalamad tornid sümboliseerisid
kogu maailma Looja suurust ja näitasid Tema oletatava
elupaiga poole.
Oleviste ei ole enam ammu
Tallinna kõrgeim torn. Samal ajal kui ehituskunst
areneb edasi, teeb inimeste jumalatunnetus kahjuks läbi
taandarengut. See ei tähenda, et me peaksime vaimulikesse
kõrgustesse püüdlemisest loobuma. Vastupidi.
Ikka ja jälle kuuleme sõnumeid usklikest
inimestest, kes Jumala Sõna kuulutamist väga
tõsiselt võtavad ja kelle tööd
saadab edu. Mineviku ja tänapäeva usukangelased
olgu meile eeskujuks ja julgustuseks.
Kõige tähtsamad
ei ole tornid. Kõige tähtsam on see, et
inimesed jõuaksid sinna, kuhu tornid osutavad.
 VAENULIKUS
MAAILMAS USTAV
Mul on väga hea meel olla Amsterdamis. Sellest
kohast on mul imelisi mälestusi. 1971. aastal olin
ma kutsutud samalaadsele konverentsile. Sel ajal töötasin
ma hotellinduses. Nädal aega pärast seda,
kui olin kuulnud dr. Billy Grahami jutlustamist ja kõnet
maailma vajadustest, puudutas mind Jumal ja ma võtsin
vastu kutse asuda Teda teenima. 1975. aastal loobusin
hotellimajandusest ja hakkasin kirikut ehitama. Me olime
tookord kolmekesi - mina, mu naine ning veel üks
kaaslane. Jumala armust on meil nüüd Liibanonis
kuus kirikut. Meil on ka piiblikool, kus õpetame
Liibanoni inimesi selleks, et võiksime nad sõnumiga
Jeesusest Kristusest saata üle terve araabia maailma.
Kui Issand kord taas tuleb, ei tule Ta jutlustaja
ega õpetajana, vaid suures auhiilguses mõistma
kohut elavate ja surnute üle. Ka juhul, kui Ta
tuleks jutlustajana, ei muudaks Ta ainsatki sõna
sellest, mida Ta varem on öelnud. Sest kirjutatud
on: "Mina, Issand, ei ole ennast muutnud"
(Ml 3,6). Kuna Tema on Jumal, kes ennast ei muuda, ei
muutu ka Tema sõna iialgi.
Meie, evangelistid, oleme Jumala saladuste majapidajad.
Ja majapidajalt eeldatakse, et ta on igas elusituatsioonis
ustav. Usalduse petmiseks ei ole mingeid vabandusi.
Mul on mõned mõtted, mida tahaksin teiega
jagada.
ALATI, KUI ME JEESUSE POOLELE ASUME, ON OODATA VAENULIKKUST
Jh 17,14 palub Jeesus Isa, öeldes: "Mina
olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud
neid, sest nemad ei ole maailmast, nagu minagi ei ole
maailmast." Paulus ütleb: "Kõiki,
kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses,
kiusatakse taga" (2Ti 3,12). Meie Issanda ja Püha
Vaimu õpetuse kohaselt ei ole tagakiusamiste
eest pääsu, sest maailm vihkab meid. Me kõik
puutume kokku tagakiusamise mitmesuguste vormidega,
olgu vaimsete või füüsilistega. Ja
me peame olema valmis sellega silmitsi seisma. Jeesus
ütleb meile: "Ei ole teener suurem kui ta
isand. Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga
teidki." (Jh 15,20).
Meie kui usklikud häbeneme tihtipeale Kristusest
rääkida. Maailma surve ja tagakiusamiste pärast
on meil häbi oma Piiblit kaasas kanda. Miks? Sest
me ei ole valmistunud niisuguseks surveks ja niisuguseks
tagakiusamiseks. Meie probleem on selles: kui me esitame
rõõmusõnumit Kristusest teistele
inimestele, kirjeldame me tavaliselt ainult rahu, stabiilsust,
õnne ja rõõmu. Selle tulemusena
on noored usklikud sageli ðokeeritud, kui nad satuvad
silmitsi probleemide, kannatuste, surve ja tagakiusamistega.
Me peaksime teadma ja oma kuulajatele selgeks tegema,
et rõõm ja rahu, mis meil Kristuses on,
ei kaitse meid raskuste, kannatuste ja tagakiusamiste
eest. Ja veel ütleb Jeesus: "Seda olen ma
teile rääkinud, et teil oleks rahu minus.
Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen
maailma ära võitnud." (Jh 16,33).
Jeesus ütleb väga selgelt, et maailm hakkab
meid vihkama. "Mina olen andnud neile sinu sõna
ning maailm on vihanud neid" (Jh 17,14). Maailm
ei vihka meid mitte sellepärast, et me oleme halvad,
vaid sellepärast, et meil on Jumala sõna.
Maailmas ei ole me üksnes vihatud, vaid ka võõrad.
Viitan taas samale salmile: "Mina olen andnud neile
sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad
ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast."
(Jh 17,14). Kui me oleksime sellest maailmast, siis
maailm armastaks meid, kuna ta armastab omasid. Ent
meie ei ole maailmast, meil on teistsugused eesmärgid
ja teistsugune loomus. Me oleme jumaliku loomuse partnerid.
Mis ootab võõrast võõral
maal? Me kõik teame, et teda ootab kokkupuude
kohtuprotsesside, probleemide ja kannatustega. Kõik
prohvetid ja pühakud, kes on läinud enne meid,
on tunnistanud, et nad on maa peal võõrad
ja rändajad. Neid on julmalt proovile pandud, kividega
surnuks visatud ja mõõgaga hukatud. Kirjutatud
on, et maailm ei olnud neid väärt; kuid nemad
jäid Jumala sõnale ustavaks kuni lõpuni
- kõigile kannatustele ja kiusamistele vaatamata
(He 11,38).
Seega, kõige esmalt peame me teadma, et vaenulikkust
on oodata alati, kui me seisame Jeesuse poolel. See
viib mind järgmise punkti juurde.
EVANGELISTI ÕIGLANE ELU TOOB KAASA VAENULIKU
MAAILMA AUSTUSE
Ro 13,3 ütleb Paulus: "Ülemused ei
ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele."
Ta jätkab öeldes, et kui te ei taha nende
võimu ees hirmu tunda, tehke seda, mis on hea
ja te pälvite nende kiituse.
Oleme ühel araabia kultuuriga maal teeninud ligemale
kümme aastat. Selle maa inimesed usuvad, et nad
on kristlaste käe läbi palju kannatanud. Nad
vaatavad läänemaailma kui "kristlikku"
maad. Nad süüdistavad Läänt oma
laste tapmises ning oma kodude ja tuleviku hävitamises.
Alguses oli meil väga suuri raskusi. Nad jälgisid
iga meie sammu. Pika aja pärast nad avastasid,
et meie ainus eesmärk oli näidata neile Kristuse
armastust. Meil ei olnud mingit salajast eesmärki
ning me ei taotlenud ei kasu ega materiaalseid tulusid.
Nad hakkasid meid usaldama ning andsid meile loa jagada
oma linnade tänavail kümneid tuhandeid Uusi
Testamente. Meie üllatuseks näidati maa presidendi
erikäsu kohaselt filmi "Jeesus" rahvuslikus
televisioonis, kus seda vaatas umbes 20 miljonit inimest.
Taaniel elas riigis, mille süsteem oli tema usu
suhtes vaenulik. Tema vaenlased pidasid teda päeval
ja ööl silmas, leidmata ometi ühtki eksimust,
mida tema vastu kasutada. Ta oli aus ning pälvis
kuninga armastuse. Lõpuks võtsid ta vaenlased
ta kinni ja heitsid lõvikoopasse.
Tema aga jäi ustavaks kuni lõpuni. Milline
oli tulemus? Näitelavale astus Jumal, kes päästis
Taanieli. Ning kuningas määras: "Üksnes
Taanieli Jumalat tuleb teenida." Ma kutsun teid
üles olema nagu Taaniel ja seisma üksi teiste
vastu.
Vanas Testamendis on Jumala korraldus oma rahvale.
Jr 29,7 loeme: "Taotlege selle linna heaolu, kuhu
ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat;
sest selle hea põli on teie hea põli!"
Uues Testamendis annab Paulus samasuguse korralduse
(1Ti 2,2): "[Paluge] kuningate ja kõigi
ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset
ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses."
Kui meie usklikena niimoodi elame, muudame me maailma.
Te võite ütelda: "Me oleme palunud.
Me oleme elanud Jumalale meelepärast elu ja näidanud
neile Kristuse armastust, ent nad kiusavad meid endiselt
taga. Mida me saame teha?" See juhatab mind järgmise
punkti juurde.
USTAVUS ISSANDALE JA TEMA RÕÕMUSÕNUMILE
VAENULIKKUSE KIUSTE ON JUMALIK NÕUDMINE
Jeesus ütleb Smürna koguduse inglile: "Ära
karda seda, mida sul tuleb kannatada! Ennäe, kurat
heidab mõned teie seast vangi, et teid läbi
katsutaks, ning teil on viletsust kümme päeva.
Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja!"
(Ilm 2,10).
Jumala probleem maa asukatega on nende ustavuse puudumine.
Ho 4,1 ütleb Ta: "Kuulge Issanda sõna,
Iisraeli lapsed, sest Issandal on maa elanikega riid,
sellepärast et maal ei ole tõsidust, armastust
ega ka mitte Jumala tundmist."
Te võite küsida: "Kas miski võiks
aidata meil vaenulikus maailmas julgust säilitada?"
Jah, on küll, ning see viib mind järgmise
punktini.
MEIL AITAB JULGUST SÄILITADA ÜKSNES TEADMINE,
ET KOGU MEELEVALD JA VÄGI ON JEESUSE PÄRALT
Jeesus ütleb Mt 28,18: "Minule on antud
kõik meelevald taevas ja maa peal." Me teenime
hiilguse Issandat, kõikvõimsat Jumalat.
Juuksekarvgi ei lange meie peast Tema teadmata.
Tema oli see, kes oma käega kirjutas kuninga
jaoks seinale hoiatuse ning tegi lõpu tema kuningriigile;
Tema saatis oma ingli sulgema lõvide lõugu,
nii et nad ei teinud Taanielile viga; Tema andis Jordani
vetele käsu müürina seista; Tema seisis
Laatsaruse haua juures ja ütles: "Laatsarus,
tule välja!"; Tema käskis tormisel merel
rahuneda; Tema tõusis surnuist üles.
Kas pole Ta siis väärt, et Teda usaldada?
Kas pole Ta siis väärt, et me Tema pärast
kasvõi sureksime? Kuidas võime me hirmu
tunda, kui need asjad meil meeles on? Kuidas võime
me hirmu tunda, kui me näeme tühja hauda?
Ole ustav surmani. Uskliku jaoks ei ole surm enam vaenlane.
Surm on tee, mis viib meid igavesse koju. Surm on kanal,
mille kaudu me näeme Jeesust. Nagu on kirjutatud,
"kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest"
(2 Ko 5,6).
Ühel päeval sõitsin piiblitundi minnes
läbi linna, mida kontrollis Druze miilits. Kaks
meest lähenesid mulle mootorrattal. Tagumine neist
sihtis mind relvaga ja viipas, andes märku peatumiseks.
Jäingi seisma. Ta astus mootorrattalt maha, istus
minu kõrvale, hoidis mind endiselt sihikul ning
ütles: "Sõida!" Kui me peateelt
ära keerasime, olin ma tõesti hirmul. Nad
viisid mu ühe hoone juurde, mis oli linnast üsna
kaugel, ning mõne minuti pärast leidsin
end lukustatud toast. Nad võtsid ära kõik
minu asjad peale Uue Testamendi.
Ma palvetasin ning avasin siis oma Uue Testamendi,
et seda lugeda, ent ma värisesin kui haavaleht.
Ma ei suutnud lugeda, nõnda siis palvetasin taas.
Mõtlesin, et Jumal aitab mind, kuid mu enese
üllatuseks mu hirm üksnes kasvas. Siis laskusin
põlvili ja valasin oma südame Jumala ees
tõepoolest tühjaks. Sel hetkel tuli mulle
meelde see kirjakoht: "Kui me oleme oma ihust lahus,
oleme me koos Issandaga." Kordasin seda salmi oma
mõttes. Äkitselt olin ma vaba oma armastusest
naise, laste ja kiriku vastu - ja isegi elu enese vastu.
Ma ei värisenud enam ning mõtlesin ainult:
"Ma tahan näha Jeesust!" Samal ajal avanes
uks ning mind viidi ülekuulamisele. Ma olin nagu
lõvi.
Lühidalt, ülekuulamise ajal tuli ruumi üks
härrasmees. Kõik tõusid püsti
ja andsid talle au. Ta andis käsu mind endisse
ruumi tagasi viia. Kui pool tundi oli möödunud,
tuli üks noormees kõigi mu paberitega ja
ütles: "Te võite minna." Ta katsus
mind tagaukse kaudu välja viia, aga ma ütlesin
talle, et tahan minna eesuksest, et näha neid inimesi,
kes mind olid üle kuulanud ning öelda neile
aitäh minu vabastamise eest. Läksin nende
inimeste juurde ja tänasin neid. Lubasin, et tulen
järgmisel nädalal tagasi nendega kohvi jooma.
Järgmisel nädalal läksin, kaasas Piibel
ja kiri, mis seletas neile lunastust. "Ole ustav
surmani ja ma annan sulle elupärja."
Seistes silmitsi ähvardavate katsumustega, mõistis
Paulus oma eluülesande tähtsust, aga ta mõistis
ka seda, milline uskumatu õnnistus oleks olla
koos Kristusega. Ta kirjutab: "Aga kui ihus elamine
toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba
valida. Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit
lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju
parem." (Fi 1,22-23). Jeesus ütleb: "Ärge
kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa.
Pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu
põrgusse hukata." (Mt 10,28).
Seda öelnud, tahaksin ma edasi minna viimase
põhimõttega, mis aitab meil vaenulikus
maailmas tugevaks jääda.
EVANGELIST VAJAB TAEVAST TARKUST
Kg 3,1 kirjutab: "Igale asjale on määratud
aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all." Edasi,
salmis 7 loeme: "Aeg vaikida ja aeg rääkida".
Me peame teadma, millal rääkida ning peame
teadma ka, millal vaikida. Kui me räägime
ajal, mil peaksime vaikima, võib see olla ohtlik.
Kui me vaikime rääkimise ajal, on see samuti
ohtlik. Meil on vaja taevast tarkust. Jk 1,5 ütleb:
"Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust,
siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt
ega tee etteheiteid, ja talle antakse." Paluge
tarkust, ärge lülitage Püha Vaimu oma
tööst välja ja ärge unustage Jumala
suuri lubadusi. Ärge unustage seda Jeesuse kallihinnalist
lubadust: "Mida iganes te palute Isalt, seda Ta
annab teile minu nimel" (Jh 16,23).
Meie probleem on täna selles, et me oleme kaotanud
kõige vägevama relva saatana ja kõigi
oma vaenlaste vastu. Ütlen seda mureliku südamega
- neil päevil oleme me kaotsi lasknud palve väe.
Oleme hüljanud selle vägeva relva, mille Jumal
meile andis. Kõik Vana Testamendi prohvetid ja
Uue Testamendi pühad võidutsesid maailma
üle just palve läbi.
Eelija oli mees nagu meiegi, ja tema palve peale ei
sadanud vihma kolm aastat ja kuus kuud. Hiljem palus
ta vihma ja Jumal saatis selle. Joosua palus, et päike
seisaks paigal, kuni nad on lõpetanud oma võitluse
vaenlasega ja Jumal vastas tema palvele. Ometi pidi
Jumal selle palve täitmiseks muutma kogu päikesesüsteemi!
Sellest on kirjutatud Jo 10,14: "Ei enne ega pärast
ole olnud selle päeva sarnast, et Issand oleks
võtnud kuulda ühe mehe häält.
Aga Issand sõdis Iisraeli eest."
Mingem sellelt konverentsilt koju kindla otsusega
võtta uuesti kasutusele see kaotsi läinud
vägi ja palvetagem lakkamata. Palvetage ja uskuge,
et Issand on vägev. Palvetage ja paluge Issandal
võidelda meie eest nii, nagu Ta vanal ajal võitles
Iisraeli eest.
Issand õnnistagu teid rohkesti!
SAMI DAGHER
Kõne konverentsil Amsterdam 2000
© BGEA
Tõlkis Kadri Ugur
Avaldatud lühendatult
Avati
Antsla palvela
27. augustil taasavati pärast suurt ümberehitust
ja õnnistati Antsla sõjaeelne palvela.
Sümboolse võtme andis kogudusele Eesti EKB
Liidu president Helari Puu. Tema kõrval seisavad
koguduse juhatuse esimees Koit Kask, pastor Peeter Lemats
ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppejõud
Ermo Jürma.
Vaade saali
Tarmo Kähri fotod
Tippkommunist
leidis peavarju pastoraadis
 Konverentsil
Amsterdam 2000 esines sõnavõtuga Saksa
luterliku kiriku pastor UWE HOLMER, kes 1990.
aastal andis oma koguduse pastoraadis peavarju Saksa
DV kukutatud partei- ja riigijuhile Erich Honeckerile.
Kuna eestlastele on see lugu peaaegu tundmatu, palusime
pastor Holmeril sellest "Kuulutajale" rääkida.
PALUN RÄÄKIGE KÕIGEPEALT
ENDAST!
Ma sündisin 1929. aastal ja kasvasin üles
luterlikus keskkonnas. Mu vanemad olid usklikud inimesed.
Pöördusin 19-aastaselt ühe evangelisatsiooni
ajal. Ka mulle, jumalakartlikuna üleskasvanud noorele
inimesele oli vajalik teha teadlik otsus Kristuse kasuks.
Ma olin ebakindel ega tundnud elu täielikku sõltumist
Jeesuse armust. Ma pidin täieliku ja täiusliku
Kristuse õiguse omandama. Nii ma pöördusin
ja mulle sai selgeks ka minu kutsumus asuda Issandat
teenima. Ma õppisin teoloogiat Rostockis ja Jenas.
Olin 12 aastat pastoriks oma kodukandis Mecklenburgis.
Siis kutsuti mind piiblikooli juhatajaks Falckenbergi
Brandenburgis. 1983-1991 olin Lobetali misjoni juhiks.
Sel ajal oli Honecker meie juures. Seejärel olin
veel kolm aastat tööl alkohoolikute kliinikus.
Mul on minu esimese naise Sigridiga kümme last.
Meil on 40 lapselast. Minu esimene naine halvati ja
1995 läks ta koju. Kaks aastat hiljem abiellusin
lesknaisega, kellel on viis last. Minu kuuest pojast
kolm on pastorid.
EESTLASTE JAOKS OLI SAKSA DV LIBERAALNE
UNISTUSTEMAA, LÄÄNESAKSLASTE JAOKS MIDAGI
KOHUTAVAT. TEIE TÖÖTASITE SELLEL MAAL PASTORINA.
KUIDAS TE END SEAL TUNDSITE?
See ei olnud ei unistustemaa ega kohutav, vaid midagi
vahepealset. Ma olen tänulik, et tohtisin Saksa
DVs elada ja keset kommunistlikku ideoloogiat Jumala
Sõna kuulutada. Meie elustandard oli kõige
kõrgem idablokis. Meil oli olemas kõik,
mis elamiseks tarvis oli. Meie riik ei tahtnud vahet
Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel liiga suureks
lasta. Saime Lääne-Saksamaalt ka abi. Me olime
aga algusaegadel täpselt samasuguse kommunistliku
ideoloogilise surve all nagu teisedki Ida-Euroopa riigid.
Lõpupoole läks nagu mujalgi veidi kergemaks.
Algusaegadel oli meil noortetöö takistatud.
Muud tööd tohtisime teha, kuid ainult kiriku
raamides. Riik ei tahtnud, et me läheksime välja
rahva sekka. Aga riik muutus aegamööda kiriku
suhtes sõbralikumaks. Ideoloogiliselt oldi vastu,
kuid pragmaatilistel kaalutlustel oldi sõbralikumad,
sest kirik tegeles diakooniaga. Nii vajas riik meid
ja ei soovinud end ka väga kirikuvastaselt näidata,
sest me olime ukseks Läände.
TE ÕPPISITE SAKSA DVs TEOLOOGIAT.
Alustasin 1948. aastal. Saksa DV esimestel aastatel
oli võimalik, et kristlane saab ka ilma Jugendweihe
(kommunistlikud täiskasvanuks saamise pidustused)
ja FDJta (kommunistlik noorsooühing) kõrgkoolis
õppida. Hiljem oli see peaaegu võimatu.
Kuid peale riiklike kõrgkoolide oli kolm kõrgkooli,
kus kirik ise endale pastoreid koolitas. Seal ei saanud
riik vahele segada.
NÕUKOGUDE LIIDUS OLI JUBA PERESTROIKA,
KUI SAKSA DVs ÜTLES KEEGI, ET KUI NAABER VAHETAB
TAPEETI, EI PEA MEIE TINGIMATA SEDASAMA TEGEMA.
Seda ütles Honecker. Ta oli ideoloogiliselt väga
jäik. Ta oli kommunisti poeg. Tema isa oli ehtne
tööline, kes tegi 12 tundi päevas rasket
tööd. Honecker oli veendunud, et kommunism
lõpetab inimese ekspluateerimise. Sellepärast
istus ta Hitleri ajal kümme aastat vangis. Nõukogude
sõdurid vabastasid ta vanglast, ta läks
Moskvasse ja õppis seal stalinlike mallide järgi
kommunistlikuks juhiks. Ta jäi fanaatiliseks kommunistiks
elu lõpuni. Perestroika oli tema jaoks väga
ebamugav asi. Ma kiitsin ükskord Honeckerile Gorbatšovi.
Honecker vaikis jäiselt ja ma nägin, et ta
on hoopis teisel arvamusel. Hiljem nägin, et ta
vihkas Gorbatšovi nagu ei kedagi teist, sest tema
arvates purustas Gorbatšov kommunistliku süsteemi.
KUI HONECKER JÄI OMA PARTEIJUHI
KORTERIST ILMA, MIKS EI VÕINUD RIIK TALLE ANDA
KASVÕI KAHTE TUBA? MIKS PIDI TA KIRIKULT PEAVARJU
OTSIMA?
Ta oleks võinud Berliinis ka kolm tuba saada.
Aga riik teadis ja Honecker ise teadis ka, et sellele
korterile oleks tormi joostud. Vihased inimesed oleks
sinna sisse murdnud ja selle korteri saamine poleks
olnud lahendus. Ja sellepärast küsiski Honecker
järele, kas kirikul ei ole tema jaoks midagi. Kiriku
juhtkond pöördus minu poole, sest elasime
külas, ma olin pastor, asutuse juhataja ja külavanem
üheaegselt. Ma oleksin võinud "ei"
öelda, kuid ma nägin, et meie kohus on Honecker
vastu võtta.
Honecker oli meil kümme nädalat. Kaheksa
nädala pärast arvas ta, et leidis parema maja,
riikliku hooldekodu endises lossis maal, mitte uhke,
aga hea maja. Ta jättis hüvasti ja läks
sinna elama. Sama päeva õhtul või
järgmise hommikul helistas Honeckeri advokaat,
et kas ta võiks tagasi tulla. Selle paiga elanikud
kogunesid kokku ja nõudsid, et Honecker peab
ära minema. Nad tegid seda väga lärmakalt
ja ähvardasid majja tungida. Me nägime, et
tõesti muud kaitset talle ei ole kui meie kirik.
KAS SIIS IDASAKSLASTEL OLI NII PALJU
RESPEKTI PASTORAADI VASTU, ET SEAL OLI HONECKERI ELU
KINDEL?
See üllatas meid endid ka. Meie pastoraadi ümber
oli aed ja tara, me tegime kaastöötajatega
selle suletavaks ja mitte kunagi ei roninud keegi üle
tara. Nad seisid aia taga ja karjusid vihaseid loosungeid,
aga mitte kunagi ei tulnud keegi üle.
MAJA ÜMBER OLI ALATI LÄRM?
Jah, sageli. Pühapäeviti tulid inimesed
ja tegid 50-60-kesi väikesi demonstratsioone loosungitega
"Ei mingit armu Honeckerile!"
KAS HONECKER PIDI SIIS ALATI MAJAS
ISTUMA JA EI SAANUD VÄLJA MINNA?
Honecker vajas oma tervise pärast värsket
õhku ja liikumist. Oli talv, ta oli meie juures
jaanuarist aprillini. Jalutama läksime alles pimedas.
Me käisime temaga mõned korrad ümber
maja. Vahel käisime ümber järve.
MITTE KOGU KIRIK EI OLNUD NÕUS
TEIE OTSUSEGA HONECKERILE VARJUPAIKA ANDA.
Kui Honecker oli meie juures, saime 70 allkirjaga
kirja ühelt suurelt diakoonia-asutuselt. Nad kirjutasid,
et protesteerivad selle vastu, et kirik selle mehe vastu
võtab, kes kirikut jälitas, kes rikkus meie
elu ja karjääri, kuna paljud andekad inimesed,
kes ei saanud ülikoolis õppida, töötavad
nüüd haigehooldajatena ja muudes sellistes
ametites, kuigi võiksid palju paremat teha. Me
saime järgmisel päeval samast asutusest teise
kirja 30 allkirjaga. Seal oli kirjutatud, et me peame
seda õigeks, mida te teete ja ei ole nõus
nendega, kes protesteerivad. See oli hea ja julgustas
meid. Siis tuli nädal hiljem uus kiri osalt esimese
kirja kirjutajatelt, et me mõtlesime järele
- te tegite siiski hästi. See oli tüüpiline
olukord. Meie juurde tulid inimesed, kes algul olid
vihased, aga kui me nendega rääkisime ja selgitasime,
miks me seda teeme, et meie kui kristlased peame andestama,
sest Jeesus nõudis seda meilt, siis muutusid
mitmed järelemõtlikuks ja ütlesid,
et jah, teil on õigus, teist teed ei ole.
TEIE PERE KANNATAS JU KA TAGAKIUSAMISTE
ALL.
Ka need minu kaks tütart, kelle tunnistustel
olid ainult väga head hinded, ei saanud ülikoolis
õppida. Nad ei olnud FDJis, ei läbinud Jugendweihet
ega olnud valmis püssi laskma. Ka ei laulnud nad
"Internatsionaali" kaasa. Aga kirikul olid
oma õppeasutused (see oli meie eelis teiste idabloki
maade ees). Tänu sellele said kolm vanemat poega
hariduse minu piiblikoolis ja seda piibellikul alusel,
mitte liberaalteoloogiliselt. Kolmest pojast said pastorid,
neli tütart õppisid meditsiiniõdedeks.
Kõige nooremad said pärast Berliini müüri
langemist veel ülikoolis õppida.
KAS HONECKERIL OLI SÖÖGIRAHA?
Jah, seda tal oli. Tõenäoliselt sai ta
väikest pensioni. Tema tütar külastas
teda ja tal oli ka veidi sõpru, kes tütre
kaudu teda veidi aitasid. Mõned saatsid ka ümbrikus
raha. Seda ei võtnud ta vastu, vaid andis meile.
Meie ei võtnud seda ka endale, vaid andsime oma
hooldekodule. Ta palus ka luba üüri maksta.
KAS HONECKER SÕI KOOS TEIE
PEREGA?
Ainult esimestel päevadel. Umbes viie päeva
pärast hakkas tema naine ise süüa tegema,
sest Honecker vajas tervise tõttu eritoitu. Minu
naine pidi tänaval inimestega diskuteerima, nii
et tema söögitegemine oli ebaregulaarne.
KAS HONECKER VAJAS HINGEHOIDU?
Mind üllatas Honeckeri tasakaalukus. Ta kaotas
ju kõik. Sellele vaatamata jäi ta rahulikuks
ja lootis, et kommunism saab teiste poolt teistes maades
paremini ülesehitatud. Nii jäi ta oma kommunismi-lootusesse,
kuid oli pettunud, kõige enam omaenda seltsimeestes,
kes olid vandunud solidaarsust, aga nüüd polnud
neid enam kuskil näha. Hingehoidu ta ei otsinud
ja see kurvastas mind. Ma olin veidi lootust hellitanud,
aga ma ei sundinud teda millekski. Arst ütles mulle,
et ta tuleb rahule jätta, ta vajab rahu ja mitte
pinget. Ma püüdsin mõnda teemat puudutada,
kuid kui ta kaasa ei tulnud, siis ma ei sundinud ka.
Hiljem vanglas ütles ta, et märkas, et ma
olen osavõtlik tema käekäigu suhtes.
Ma kirjutasin talle vanglasse, et me vajame rahu Jumalaga,
et võiksime seista Tema palge ees. On olemas
rahu andestuse läbi, mida Jeesus meile pakub. Nähtavalt
ta sellele ei reageerinud.
KAS TA EI TULNUD KUNAGI KIRIKUSSE?
Ta oleks seda vist ükskord huvist ja viisakusest
teinud, aga siis olid jälle ajakirjanikud kohal,
ta kartis sensatsiooni ja ei tulnud.
KAS TE PALVETASITE TEMA JUURESOLEKUL?
Söögilaua ääres küll. Tegin
nii algus- kui lõpupalve. Ja kui ta meie juurest
lõplikult lahkus ja me viimast korda kohvi jõime,
siis palusin ka tema edasisele käekäigule
Jumala juhtimist.
MIDA HONECKER PALVE AJAL TEGI?
Pani käed kokku. Kas ta silmad ka kinni pani,
seda ma ei tea, sest ma ei vaadanud teda.
TE KÜLASTASITE HONECKERI VEEL
VANGLAS. OLI TA VEIDIGI MUUTUNUD?
Midagi nähtavat ega tuntavat ei olnud muutunud.
Aga ta ütles, et tuleb aeg, kus ta selle maailma
jätma peab. Ma arvan, et see ei olnud juhus, vaid
ta ütles seda täie teadlikkusega. See oli
veidi sügavam kui niisama ütlemine. See oli
ainus kord, kus ma mõtlesin, et ta on järelemõtlikumaks
muutunud.
KAS HONECKER OLI ALATI KORREKTNE?
Jah. Korrektne ja sõbralik. Kui tuli minu naine
ja tõi saabunud kirjad või kui me teda
telefoni juurde kutsusime, siis tõusis ta alati
viisakalt püsti ja tervitas, oli alati sõbralik
inimene.
HONECKERI PÄRAST ON TEIL TULNUD
PALJUDE INIMESTEGA VAIELDA.
Andsin Stuttgartis televisioonile intervjuu. Selles
ruumis oli ka palju pealtvaatajaid. Üks mees tuli
minu juurde ja ütles: "Teil ei olnud mingist
õigust Honeckerile andeks anda. Mina olin 5 aastat
Bautzenis (see oli Saksa DV kõige hullem vangla).
Nad mõistsid mu surma. Siis andsid armu ja 15
aastat. Mida mina läbi elasin, seda ei suuda te
üldse ettegi kujutada!" Mina ütlesin,
et minu andestus ei ole tema andestus. Mina andsin Honeckerile
selle andeks, mis ta mulle tegi. Siis vaatasin talle
otsa ja ütlesin: "Aga mis ta teile kurja on
teinud, selle peate talle ise andeks andma. Muidu õgib
kibedus teid ära." Siis ta mõtles mõne
hetke ja ütles: "Teil on õigus. Ma
pean andestama ja tahan andestada." Just seal,
kus andestus raske on, on ta vajalik. Inimene võib
viha mürgist ja kibedusest haigeks jääda
ja surra. Seda oli sellest mehest näha ja sellepärast
oli mul ka julgust talle seda nii otse öelda. Jeesus
ütles: "Kui teie andeks ei anna, siis ei anta
ka teile andeks". See ei kehti mitte ainult Honeckeri
ja poliitikute kohta, see kehtib ka perekondades ja
pärimistülides.
MILLIST MÕJU AVALDAS SEE AEG
TEILE ENDALE?
Minu enda andekssaamine muutus mulle tähtsamaks.
Andestus ei ole iseenesestmõistetav ega lihtne
asi. Jumal pidi oma ainsa Poja andma, et mulle andestada.
Ohver ristil sai mulle taas suureks. Ja võisin
tänuga tunnetada, et selle andestuse kaudu, mille
Jumal mulle kinkis, võin ka mina kergemini andestada.
TE OLETE NÜÜD KUULUS. KAS
SEE SEGAB TEIE ELU?
Vahel on ajakirjanikud mind seganud, ma olen pidanud
palju tunde nendega rääkima. Mind segab, kui
nad räägivad ainult välistest asjadest
ja mitte sellest sisust, mis mulle südamelähedane
on. See on küll segav, kui selle üle nii palju
küsitakse, kuid see on mind ka sügavamale
viinud. Kui sa tead, et see on sinu ülesanne, siis
ei küsi nii palju, kas see segab või ei
sega.
Mu süda on raske meie rahva pärast, sest
meie rahvas on sellest, millest ma rääkisin,
väga vähe vastu võtnud. Meie rahvas
on Saksamaa ühinemise taga liiga vähe Jumala
kätt näinud. Meie rahvas on väliselt
rikkaks saanud, kuid seesmiselt on ta vaene. Me anname
oma noorematele põlvkondadele palju väliseid
ande, kuid vähe sisemist - truudust, armastust,
usaldust. Sellepärast on Jeesuse koguduse ülesanne
seda suurem.
TÄNAME!
6. augustil Amsterdamis
AKTUAALNE
TEEMA
 15.-17.
septembril tähistas Tallinna Oleviste kogudus oma
50. aastapäeva. 17. septembril 1950. aastal kogunes
esmakordselt Oleviste kirikusse seitse tolleaegse riigivõimu
poolt vägisi ühendatud Tallinna kogudust.
Kogudus jäi kokku ja püsib tänaseni.
Palusime juubeli puhul lühiintervjuu Oleviste koguduse
vanematekogu esimehelt SIIM TEEKELilt.
Sa oled noorem kui Oleviste kogudus
- 47-aastane. Siiski - mida Sa koguduse minevikust eriti
esile tõstaksid?
Ma olen olnud 19 aastat Oleviste koguduse liige. Mõeldes
Oleviste ajaloole, on minu silmade ees Osvald Tärk.
Kui ma sain päästetud, siis oli Osvald Tärk
mulle hingehoidjaks ja leidis oma kõrgele eale
vaatamata aega minu nõustamiseks.
Tahan ka rääkida Effataa ärkamisest,
mis oli seitsmekümnendate aastate lõpul
ja kaheksakümnendate aastate alguses. Ma tulin
usule selle ärkamise kõrgperioodil. Liikudes
endise Nõukogude Liidu aladel, on mitmes kohas
minult küsitud, et kas ma tunnen vend Rein Uuemõisa,
Udo Veevot, Peeter Püssimit jne. Venemaalt, Ukrainast
ja Valgevenest olid paljud vennad ja õed külastanud
Olevistet ja nad võisid tunnistada Jumala imelist
tööd Olevistes. Tänavu suvel Austrias
kohtasin Ukraina vendi, kes hindasid väga kõrgelt
vend Osvald Tärgi kirjanduslikku pärandit.
Kindlasti peab nimetama vend Oskar Olvikut ja Ülo
Merilood, kes pikka aega on olnud Oleviste pastorid
ja tuntud jumalameestena ka palju kaugemal meie kodumaast.
Kas Oleviste jääb kokku?
Nüüd on kogudusel jälle kaks eraldi leivamurdmist,
nagu vanasti oli.
Omal ajal oli evangeeliumi kristlastel ja baptistidel
eraldi leivamurdmine. Meil on nüüd pühapäeva
hommikuti kaks jumalateenistust. Esimene koosolek on
traditsiooniline, laulavad koorid ja orel saadab üldlaulu.
Teisel koosolekul on ülistusrühmad ja solistid
aitavad sisustada muusikalist osa. Jutlustajad on tihti
mõlemal koosolekul samad. Kuid mis puudutab leivamurdmist,
siis see ei ole kujunenud vana traditsiooni järgi,
vaid lähtudes sellest, et on inimesi, kes käivad
ainult esimesel ja ka neid, kes käivad ainult teisel
koosolekul. Otsustasime teha kaks leivamurdmist, et
kõigil koguduse liikmetel oleks võimalus
leivamurdmisest osa saada.
See oli omaaegsete vendade jumalakartlikkuse
ja üksteisega arvestamise ime, et Oleviste suutis
surve tingimustes, millega taheti töö hävitada,
ühiste seinte vahel ja ühiste jumalateenistustega
tegutsema hakata ja jäi 50 aastaks kokku. Tänaseks
on juba taastatud kaks Oleviste-eelset kogudust. Kas
see tendents on Oleviste tulevikule ohtlik?
Taastatud on Allika baptistikogudus ja Eelimi nelipühikogudus.
Mitte kõik ei läinud tagasi oma vanasse
kogudusse. Nad ütlevad, et Oleviste on saanud neile
koduks. Ma ei tahaks sellele lahkumisele ühest
vastust anda. Ma arvan, et mõnes mõttes
oli see hea, tekkis kaks uut kogudust ja uut võimalust
evangeeliumi kuulutamiseks. Oleme vennalikus läbikäimises
nende kogudustega ja mitmed Allika ja Eelimi inimesed
külastavad ikka Olevistet ja käivad ka laulmas
meie koorides.
Nii et seda ohtu, et tekiks uuesti
seitse kogudust, ei ole?
Ma ei näe niisuguseks lõhenemiseks põhjust.
Oleme ise alustanud Tallinnas mitmes paigas oma osakondade
loomisega. Tugevaim neist on Mustamäe, kus käib
koos kuni 60 inimest ja pühapäevakool on heal
järjel. Ka Pääsküla osakond on muutunud
arvestatavaks vaimulikuks üksuseks. Loodame, et
nendest osakondadest saavad tulevikus iseseisvad kogudused.
Täiesti uueks tööharuks
Olevistes on nüüd piiblikool. Milleks see
vajalik on?
Eesti EKB Liidul on Tartus Kõrgem Usuteaduslik
Seminar. Meil ei ole aga niisugust madalama astme piiblikooli,
kus inimesed tööd katkestamata õppida
saaksid. See võimalus tuli inimestele anda. Kui
me ise ei tee, minnakse teiste juurde. Alustasime väga
arglikult, kuid osavõtt kujunes üllatavalt
rohkeks. 1. novembril alustame teist õppeaastat
ja käesolevaks ajaks on end registreerinud juba
80 inimest.
Piiblikool on tasuline?
Teatavasti kõik maksab ja ka piiblikoolil on
oma kulud. Õppejõududele maksame palka
ja kompenseerime nende sõidukulud. Vahetundidel
pakume kohvi ja küpsiseid. Oleme täheldanud,
et kui inimene maksab ka väikese summa, siis ta
tahab selle eest ka midagi vastu saada ja puudujaid
tundidest oli väga vähe.
Millega vanematekogu esimees igapäevaselt
tegelema peab?
Mina tegelen majanduslike, organisatsiooniliste ja
veidi ka vaimulike probleemidega. Hingehoidlikud probleemid
on pastorite pärusmaa. Ühed suuremad mured
on rahamured. Kogu kiriku katus vajab väljavahetamist
ja ka kirik seestpoolt remonti. Koguduse annetustest
selleks ei piisa. Oleme aastaid linna ja riigi jaoks
kalkulatsioone teinud, kuid tänase päevani
ei ole me positiivset vastust saanud. Tegevust jätkub.
Soovime Sulle ja Oleviste kogudusele
Jumala õnnistust ja juhtimist!
16. septembril Olevistes
Koguduste
kasvu konverents Liverpoolis
2.-9. septembrini oli allakirjutanul võimalus
osaleda koguduste kasvu rahvusvahelise organisatsiooni
Saturation Church Planting International korraldatud
konverentsil Liverpoolis Inglismaal. Eestist osalesid
konverentsil veel Helari Puu, Indrek Luide, Rudolf Ventsel
ja Kevin Mason. Peale Eesti delegatsiooni olid kohal
esindused Albaaniast, Indiast, USAst ning konverentsi
korraldajad Inglismaalt. Peakõnelejaks oli Dwight
Smith USAst, kes on ilmselt mitmetele meie töötegijatele
tuttav 1994. aasta veebruaris Tallinnas toimunud koguduste
kasvu nõupidamise külalisena. Osalejate
arvu ja konverentsi ülesehitust aluseks võttes
võis ka Liverpoolis toimunut nimetada konsultatsiooniks,
sest lisaks loengutele oli võimalus teha rühmatööd
ja saada teada eri maades toimuvast.
Konverentsi teemaks oli küsimus koguduse otstarbest
ja efektiivsusest oma otstarbe täitmisel. Suure
misjonikäsu täitmist, seega koguduste kasvu
vaadeldi läbi koguduse juhtimise ja koguduse juhtide
vastutuse prisma. Juhtide ülesannete kirjeldamisel
võeti aluseks Jeesuse juhtimisteoloogia Mt 20,20-28
ja apostel Pauluse õpetus Vaimu andidest (1Ko
12,4-27) ning koguduse juhtide põhifunktsioonist
(Ef 4,11-12). Siin tuli tõdeda seda, et juhtimise
eesmärgiks pole mitte niivõrd kõike
ise ära teha, kuivõrd kanda hoolt, et töö
saaks teiste inimeste poolt tehtud.
Minu jaoks olid oluliseks fookusenihkeks kriteeriumid,
mille järgi head juhti hinnata. Tavaliselt me kaldume
hindama edukaid juhte koguduse suuruse või pühapäevahommikuse
jumalateenistuse külastajate arvu järgi. Palju
adekvaatsemalt saab aga juhtide juhtimisoskust või
-tulemuslikkust hinnata nende inimeste põhjal,
keda juhitakse. Seda on võimalik vaadelda lähtudes
neljast kriteeriumist: 1) milline on (juhitavate) inimeste
isiklik osadus Jumalaga? 2) kas nende elus on märgata
Püha Vaimu vilja? 3) kas nad julgevad ja oskavad
tunnistada Jumala armu isiklikust kogemisest oma lähedastele
ja töökaaslastele? 4) kas nad tunnevad oma
vaimuande ja rakendavad neid koguduses ja väljapool
kogudust?
D.Smith, kes 30-aastaselt sai koguduse vanempastoriks,
tunnistas, et talle hakkas ühel hetkel tõsist
muret valmistama koguduse liikmete tarbimismentaliteet.
Pastorina tegeles ta 30 tundi nädalas oma sõnumi
ettevalmistamisega, sest oma senise hariduse tulemusena
arvas ta, et hea juhtimine tähendab lihtsalt hästi
jutlustamist, mis omakorda nõuab nii annet kui
tõsist tööd. (Et tegemist on väga
hea jutlustajaga, võisime isegi veenduda.) Kuid
Ef 4,11-12 põhjal mõistis ta, et jutlustamine
on vaid üks osa kollektiivse juhtimise eesmärgi
saavutamisel, milleks on "pühade inimeste,
st koguduse valmistamine abistamistööle Kristuse
ihu ülesehitamiseks".
Kevin Popely, kes on Suurbritannia Baptistiliidu koguduste
kasvu töörühma liige, konverentsi üks
korraldajatest, tõi näitena ärimaailma,
kus tavaliselt ollakse kogudustest ees nii efektiivsuselt
kui oma otstarbe sõnastamiselt ja mõistmiselt.
10-15% firmade eelarvest läheb oma inimeste ettevalmistamise,
täiendamise ja uute juhtide koolituse kuludeks.
Koguduse ülesannet misjoniläkituse täitmisel
oma liikmete elu ja tunnistuse kaudu aitab konkretiseerida
vastutuspiirkonna mõiste. Vastutuspiirkond on
see konkreetne geograafiline piirkond koguduse ümber,
mille huvides kogudus on valmis mobiliseerima kõik
oma ressursid, et iga inimene saaks võimaluse
kuulda, mõista ning vastu võtta (või
ka tagasi lükata) hea sõnumi Jeesusest Kristusest
ning liituda kogudusega. Koguduse otstarbe sõnastamine
vastutuspiirkonda arvestades aitab vältida mittemillekski
kohustavat laialivalguvust ning tuletab kogudusele pidevalt
meelde, et meile Jumalast seatud eesmärk on meist
suurem ja asub väljapool pühakoja seinu.
Pühapäeval võisime külastada
Liverpooli evangeelset Frontline'i (Eesliini) kogudust.
Kogudus asutati 7-8 aastat tagasi ja selles on 400 liiget.
Koos käiakse armee kasarmust ümberehitatud
hoones Liverpooli kesklinna lähistel. Koguduses
on 60 täis- või osalise ajaga töötegijat,
palka saavad nendest 3-4 inimest. Osalt on see kindlasti
elatustasemest tulenev võimalus, sest 56-57 töötegijat
elatavad end ära muul viisil või elavad
abikaasa kulul. Kogudus on defineerinud oma vastutuspiirkonnana
Liverpooli linna, kus elab pea pool miljonit inimest.
See aga ei ole ainult unistus, sest aktiivselt rakendatakse
rakugrupi tööd, mis võimaldab luua
uusi "koguduserakke" ilma pühakojaruume
pidevalt suuremaks ehitamata. Loomulikult tehakse koostööd
ja arvestatakse teiste kogudustega ega peeta kõigi
inimesteni jõudmist reaalseks ainult oma koguduse
jõududega. Frontline'i koguduse lastetöösse
on haaratud 1000 last, mis oma üritustega moodustab
terve omaette koguduse, ehkki see pole mingi otsene
taotlus. Lastetöö eripäraks on ka see,
et täisajaliste töötegijate hulga tõttu
on kõik lapsed piirkondlikult õpetajate
vahel ära jaotatud ja iga lapse kodu külastatakse
kord nädalas (!). Tulemuseks on 400-liikmelise
koguduse mõju vähemalt kolmele-neljale tuhandele
inimesele nädalas juba ainuüksi lastetöö
ja kodude kaudu. Siia lisanduvad tudengitöö
ja muud vajalikuks peetavad töömeetodid, mis
aitavad luua sildu kogudust ümbritseva kogukonna
ja koguduse vahele.
Lähtudes koguduse otstarbest jõudis nende
päevade jooksul minuni uuesti tõdemus, et
kogudus on kõige efektiivsem nädala sees,
kui koguduseliikmed on kõige suuremas kontaktis
Jumalat (veel) mitte tundvate inimestega. Siis annavad
koguduse liikmed oma isikliku ja ainulaadse tunnistuse
Jumala armu tegutsemisest oma elus. See on tervikuna
koguduse võimas tunnistus Jumala armust ja loob
pinnase evangeeliumi sõnumi vastuvõtuks.
Olen Jumalale tänulik võimaluse eest osaleda
konverentsil, mis andis mitmeid uusi mõtteid
koguduse tööks ja eriti koguduse juhtimiseks.
Konverentsil osalemine osutus võimalikuks toetuse
abiga, mida vahendas misjonär Kevin Mason. Jumal
tasugu!
PEETER TAMM
EESTLASTE
JA VENELASTE USKLIKKUS
Helsingi Ülikooli usuteaduskonnas on prof. Markku
Heikkilä juhendamisel valminud uuring "Eestlaste
ja venelaste usklikkus ja etnilisus".
Soome Akadeemia uurimisprojekt prof. Kimmo Kääriäise
juhtimisel tegi 1998. aasta märtsis-aprillis koos
uurimiskeskusega EMOR küsitluse, mille eesmärgiks
oli selgitada Eesti elanikkonna usklikkust, väärtushinnanguid
ja etnilisust ning suhtumist moraaliküsimustesse.
Võrdleva uuringuna on kasutatud maailmaväärtuste
uuringut ehk World Values Survey aastatelt 1991 ja 1995.
Lisaks religiooni-sotsioloogilised uuringud aastatest
1992 ja 1994. Küsitletute arv on alati olnud vähemalt
tuhat.
USKLIKKUS EESTIS
1990. aastatel pooldas üle poole Eesti venekeelsest
elanikkonnast kristlikke põhimõtteid.
1998. aastal uskus Jumalasse enamus venelastest (70%)
ja alla poole eestlastest (41%). Kui eestlaste uskumine
Jumalasse püsis 1991-1998 muutumatuna, siis venelastel
oli uskumine Jumalasse samal ajavahemikul järsult
tõususuunaline. 1998. aastal uskus eestlastest
Jeesusesse 27% ja venelastest 55%. Kõige vähem
pooldasid kristlikke põhimõtteid keskharidusega
noored eestlased.
Inimesed, kes 1998. aastal uskusid astroloogiat, uskusid
ka Jumalat. Erandina olid 25-34-aastased eestlased -
nemad uskusid astroloogiat, aga ei uskunud Jumalat.
Uskumine astroloogiasse on soositud nii eestlaste kui
venelaste ja seda eriti naiste seas.
Uuringust selgus eestlaste kohta, et mida vähem
oli asulas elanikke, seda vähem pooldati seal kristlikke
põhimõtteid ja seda vähem käidi
kirikus. Kõikidest vastanutest käis vaid
9% korra kuus kirikus. Venelastel oli usklikkuse mõjutajaks
sissetulek. Mida suurem oli inimese sissetulek, seda
vähem pidas ta ennast usklikuks.
KONSERVATIIVNE SUHTUMINE KÜSITUD TEGUDESSE
Rahvusel ei olnud suurt vahet vastanute suhtumisel
erinevatesse tegudesse nagu seda on piletita sõitmine
ühissõidukis, maksupettus, auto ärandamine,
abielurikkumine, altkäemaksuvõtmine, homoseksualism,
prostitutsioon, abort, abielulahutus, vastuhakk politseile,
enesetapp.
Nii eestlased kui ka venelased peavad üksmeelselt
neile esitatud moraalselt hukkamõistetavate tegude
hulgas esimeseks auto ärandamist. Kõige
sallivamalt suhtuvad nii eestlased kui ka venelased
abielulahutusse ja aborti. Kõikidest vastanutest
1998. aastal vaid 12% olid valmis heaks kiitma kõik
küsimused välja arvatud auto ärandamine.
Enamus (88%) vastanutest suhtus väga konservatiivselt
küsimustes esitatud teemadesse.
KUULUMINE USULIIKUMISSE
Kui 1937. aastal kuulus Eesti elanikkonnast 98% usuliikumistesse,
siis aastal 1970 oli usuliikumistesse kuulujaid vaid
10% elanikkonnast. Tänapäeval ei või
täpselt öelda, kui palju on usuliikumistel
liikmeid. 1990. aastate religiooni-sotsioloogia uuringutes
pidas 40% eestlastest ennast luterlaseks ja 60% venelastest
õigeusklikeks.
Aastate 1992, 1994 ja 1998 uuringutes suhtusid eestlased
pooldavalt luteri kirikusse, õigeusukirikusse,
rooma-katoliku kirikusse ja baptismi (1998. aastal ei
küsitud suhtumist baptismi). Venelased suhtuvad
samal ajavahemikul pooldavalt õigeusukirikusse,
luteri kirikusse, rooma-katoliku kirikusse ja baptismi.
Teistesse usuliikumistesse suhtuti neutraalselt või
eitavalt.
VENELASTE USU SEOTUS ETNILISUSEGA
Venelased jagunevad omakorda eesti keele oskamise
ja kodakondsuse järgi. Eesti kodanikud, kes rääkisid
eesti keelt või said keelest aru, olid mõnevõrra
usklikumad kui need, kes olid Vene kodanikud ega rääkinud
ja ei saanud eesti keelest aru.
Allikas: Raigo Liimani magistritöö
"Eestlaste ja venelaste usklikkus ja etnilisus"
(soome keeles)
"Kuulutaja" info on pärit internetist
Piiblitõlkijatel
on tööd veel palju
Wycliffe'i Piiblitõlkijate Ühendus on jõudnud
oma töös olulise verstapostini: Uus Testament
on nende poolt tõlgitud 500 keelde. Selle teetähiseni
jõuti ühe jaavakeelse tõlkega, mida
levitatakse Surinames. Selles väikeses, etniliselt
kirevas riigis Lõuna-Ameerika mandri kirderannikul
elab märkimisväärne hulk indoneeslasi.
Enamik neist on jaavalased ja moslemid, aga kristlased
selle rahvakillu seas on oodanud juba 20 aastat, et
lugeda Piiblit oma emakeeles. Valminud Uusi Testamente
levitab Ameerika Ühendriikides baseeruv organisatsioon
nimega Piibliliiga. "Taevas tundus olevat ligi,"
ütles üks Piibliliiga töötaja Uue
Testamendi valmimise tänujumalateenistuse kohta.
Wycliffe'i Piiblitõlkijate Ühenduse asutas
1942. a. William Cameron Townsend. Misjonärina
katðikeli indiaanlaste juures Guatemalas tekkis
tal tõlketöö mõte pärast
seda, kui üks indiaanlane temalt küsis: "Kui
sinu Jumal on nii suur, miks Ta minu keelt ei oska?"
Townsend võttis nõuks, et iga mees, naine
ja laps peab saama võimaluse lugeda Jumala Sõna
oma emakeeles. 1934. aastal asutas ta lingvistikakooli,
mis inglise reformatsioonieelse piiblitõlkija
John Wycliffe'i järgi sai nimeks "Wycliffe'i
laager". 1942. aastaks oli "Wycliffe'i laagrist"
võrsunud kaks sõsarorganisatsiooni: Wycliffe'i
Piiblitõlkijate Ühendus ja Lingvistika Suveinstituut.
Esimene tõlge valmis 1951. aastal miðteki
keeles (Mehhikos). 1978. aastal valmis 100. tõlge
- see oli amueða keeles (Peruus). Vaid seitse aastat
hiljem sai valmis 200. tõlge hanga keeles (Ghana).
1989. a. jaanuaris lõpetati 300. tõlge
- mta manobo keeles (Filipiinid).
Tänapäeval teevad Wycliffe'i Piiblitõlkijate
Ühendus ja Lingvistika Suveinstituut koostööd
Pühakirja tõlkimisel, lingvistikaprojektide
personali koolitamisel ja tõlketöö
vastu huvi propageerimisel. Kuid me vajame abi selle
töö jätkamiseks. Hinnanguliselt ootab
rohkem kui 3000 rahvarühma ikka veel emakeelset
piiblitõlget. Sinagi saad aidata - minnes ise
misjonipõllule, annetades või palvetades.
Küsi lisa!
Wycliffe'i Piiblitõlkijate Ühendus
Eestis
Kontaktisik: Aldo Randmaa
telefon: (0) 6073428
e-post: aldor@delfi.ee
Postiaadress: WPÜ C/O EPS,
Kaarli pst. 9, 10119 Tallinn
MA
OLIN HEA KIRIKULIIGE
 Neliteist
aastat olin ma olnud hea kirikuliige, aga ma polnud
kunagi lugenud Johannese evangeeliumi, kus on kirjutatud:
"Te peate uuesti sündima."
Inimene võib olla hea kirikuliige, ilma et
ta oleks kristlane, ilma uuesti sündimata. Samuti
võib inimene olla hea kirikuliige ning mitte
kunagi jõuda taevasse.
Selline ma olin - lugupeetud kirikuliige. Alles surmamõistetud
mehe soov palvetada viis mind äratundmisele, et
ma olin patune.
Kuna ma praktiseerisin kriminaalasjade advokaadina,
siis paluti mind kaitsta umbes kahekümneaastast
noormeest, keda süüdistati mõrvas.
Sel ajal, kui ma asusin selle kohtuasja uurimisele,
oli minu kaitsealune patune ja mina olin ka patune,
kuigi ma seda siis polnud veel avastanud. Vandekohtunikud
leidsid mu kliendi süüdi olevat ja mõistsid
ta surma.
Ma kaebasin edasi. Apellatsioonikohus oli minu vastu.
Siis ma pöördusin edasikaebusega valitsuse
poole, kuid seegi oli minu vastu. Ma pöördusin
siis tingimisi armuandmispalvega vastava asutuse poole
ja sealtki sain vastuseks lihtsalt "ei". Ühendriikide
ülemkohus ütles "ei", teistkordne
pöördumine tingimisi armuandmiseks ei toonud
paremaid tulemusi. Kolm aastat töötasin ma
selle kohtuasjaga, aga kõik uksed olid suletud.
Nad mõistsid mu noore kaitsealuse hukkamisele.
Viis minutit enne surmaotsuse täideviimist lükkas
valitsus surmaotsuse täitmise ajutiselt edasi ja
see andis võimaluse jälle esitada armuandmispalve.
Ka see ei andnud tulemusi. Nad määrasid teistkordselt
hukkamisaja. Tund aega enne tähtaega lükati
see jälle edasi.
Lõpuks seisin ma koleda tõsiasja ees,
et mul tuleb minna ja ütelda oma noorele kaitsealusele:
"Mul on halvad uudised. Ma olen kõik ametnikud
ära väsitanud. Tommy, sa lähed surmale
vastu!"
Mul ei olnud kunagi pähe tulnud, et ka mina pean
surema, aga ma teadsin, et Tommy sureb, sest kindel
tund ja minut tema surmaks oli kindlaks määratud.
Tommy, ilus noor poiss, vaatas mulle otsa ja ütles:
"Härra Bradford, ma ei tea, mida ütelda.
Te teate, et mul pole kunagi isa olnud ja mu ema oli
prostituut. Vanglavahet olen ma käinud lapsest
peale. Ma olen näinud jutlustajaid vanglasse tulemas,
aga ma olen alati püüdnud neist eemale hoida.
Ma ei mõista jutlustajaid ega saa neist aru.
Ma ei tea midagi mingisugusest usust."
Siis andis ta mulle saatusliku löögi: "Ma
hindan kõike seda, mida teie olete minu heaks
teinud. Teie võitlesite minu eest ilma ühtegi
senti tasu saamata. Selle asemel raiskasite omagi raha,
et minu kohtuasi ülemkohtuni viia. Kui te seda
pahaks ei pane - teie olete olnud mulle rohkem isaks
kui keegi teine maine olend."
Siis vaatas ta mulle otse silma ja küsis: "Härra
Bradford, kas te ei paluks minu eest?"
Ma olin ðokeeritud ja praktiliselt kõnevõimetu
mõistes, et ma ei oska Tommy eest paluda. Ma
läksin välja ja leidsin ühe tänavajutlustaja.
Käskisin tal sisse tulla ja Tommy eest paluda.
Tommy sai päästetud.
Sel õhtul koju minnes läksin kohe oma
armsa uskliku ema juurde ja ütlesin talle: "Üks
surmamõistetud mees palus mul täna teha
midagi tema heaks, mida ma ei osanud. Ta käskis
mind enese eest paluda ja esimest korda oma elus ma
sain aru, et ma ei saa seda teha. Piibel ütleb,
et patuse palveid ei kuulda."
Patune! See arusaamine ðokeeris mind. Ma olin
hea kirikuliige ja kandsin kristlase nimesilti. Sellest
hoolimata oli ainult üks aus palve, mida ma võisin
paluda ja ma lootsin, et see ehk ulatub Jumala kõrvadeni:
"Jumal, ole mulle patusele armuline, mulle, Kermit
Bradfordile. Mitte Tommy Callahanile, surmamõistetud
mõrvarile, vaid minule!"
Nad panid Tommy surmamõistetute kongi ja määrasid
kolmandat korda hukkamispäeva. Päev enne seda
kirjutas Tommy mulle kirja, öeldes, et see on ainuke
kiri, mida ta kunagi on kirjutanud ja ta jutustas mulle
oma eluloo. Lõpuks ta küsis, kas ma ei saaks
talle veel viimse heateo teha. Kas ma ei tuleks ja ei
kõnniks temaga järgmisel päeval tema
viimaseid sammusid hukkamisele.
Siis, kolmandat korda, kui olin minemas tema viimset
soovi täitma, anti mulle veel üks võimalus
minna armuandmiskomitee ette, et kaitsta oma kaitsealust.
Aga seekord oli minuga selle komitee ees teine "advokaat",
sest ma olin kohtunud Jeesuse Kristusega ja olin uuesti
sündinud.
See, kes järjekindlalt oli keeldunud vastu tulemast
minu palvele ja oli sulgenud kõik uksed, ütles,
et nad võtavad minu soovi kaalumisele ja kutsuvad
siis mind.
Kuidagi oli mu palvesõnade peal olnud võidmine
ja Kristuse armu Vaim tungis läbi selle komitee
südametest. Lahing ei olnud veel siiski võidetud.
Ma tuletasin komiteele meelde, et nad peaksid oma tegevust
kiirendama, sest järgmisel hommikul kell pool kümme
pidi minu kaitsealune surmatama.
Usaldades kohtuprotsessi oma hiljuti leitud "advokaadi"
kätesse, sõitsin ma autoga terve öö,
et jõuda vanglasse, kus Tommy pidi surema. Karistuse
täideviija tuli minuga kaasa. Matusetalitaja läks
surnuruumi, et seda korda seada. Elektritool oli korda
seatud. Ma läksin surmamõistetu kongi Tommy
juurde. Kui me viis minutit enne surmaotsuse täideviimist
põlvitasime, tuli teade, et Tommy Callahani elu
on päästetud.
Inimene võib oma pead lõpmatult peksta
vastu ust ja leida ainult nurjumist ja arakstegemist,
kui ta püüab võita lahingut ilma Kristuse
kui oma isikliku Päästjata. Kiriku liikmeskonda
kuulumine ei aita. Ka väga hea uskkond ei aita.
Aga kui Jeesus Kristus ja Püha Vaim tulevad sinu
ellu, siis seal ei ole sul kaotust. Näiliselt vallutamatud
müürid langevad maha. Suletud uksed avanevad.
Vangirauad kaovad. Pimedad vangikojad avanevad imede
läbi ja elu saab uuendatud.
KERMIT BRADFORD
"Usurändur" 1966
|
