29. juulist kuni 6. augustini korraldas Billy Grahami Evangeelne Assotsiatsioon (BGEA) evangelistide konverentsi Amsterdam 2000. See oli kolmas selline konverents Amsterdamis - eelmised toimusid 1983. ja 1986. aastal. Nüüdseks on kõik osalejad ammu juba kodus. Ka eestlased on taas oma koguduste keskel ja muljedki kodustele edasi antud. Põhiliselt sellele konverentsile on pühendatud ka käesolev "Kuulutaja".

Amsterdamist saadud vaimuliku info hulk on tohutu. Mälestused on niisama kirjud nagu piltidel olevate osavõtjate riietus. See, mida "Kuulutaja" seekord avaldab ja tulevikus veel avaldada suudab, on väga väike osa tegelikult toimunust. Peaks palvetama, et igale osavõtjale õigel hetkel just see meelde tuleks, mis vaja ja vaimulikus töös just temale vajalik kogemus rakendust leiaks.

Amsterdam 2000 on möödas

Mida andis Amsterdam 2000? Kuna ametlikel andmetel (need ei olnud viimase päeva omad) oli konverentsile registreerunud 10287 inimest 209 maalt, siis on karta, et erinevaid vastuseid tuleks väga palju. Amsterdamis ei tehtud ju ajuloputust, vaid esitati väga mitmekesine programm (900 plenaaristungit, seminari ja töögruppi) üksteisest väga erinevatele, oma peaga mõtlevatele Jumala riigis töötavatele inimestele. Ning lõpptulemus ei sõltunud mitte ainult sellest, mida korraldajad kuulamiseks-vaatamiseks välja pakkusid, vaid ka väga paljudest kontaktidest osavõtjate vahel.

Niisugust tuntud kõnelejate kogunemist nagu Amsterdamis juhtub väga harva. Kuigi Billy Graham ise Amsterdami ei pääsenud, sest ta oli haiglas, olid kõnelemas näiteks Canterbury peapiiskop George Carey, Baptistide Maailmaliidu president Billy Kim, Campus Crusade'i asutaja Bill Bright, evangelist Luis Palau jt. Väga suurt tähelepanu äratas Joni Eareckson Tada esinemine. Paljud nimed ei ütelnud algul midagi, sest nende inimeste kuulsus pole veel meieni jõudnud. Ühtegi nõrka kõnet Amsterdamis ei peetud.

Küllalt suur osa oli täita Billy Grahami vanadel sõpradel ja eakaaslastel. Kõige vanem neist oli laulja George Beverly Shea, kes on 91-aastane! Kuid näha on, et koos vana põlvkonna töö lõppemisega BGEA töö ei lõpe, sest tegutsemas olid ka keskealised - Billy Grahami poeg ja tütar ning mitmed teisedki.

Sügava mulje jätsid kohtumised erinevate maade inimeste vahel. Üksteisest ei käidud tuimalt mööda, nagu meie endisel "suurel kodumaal" kombeks oli, vaid astuti juurde, tutvustati ennast, vahetati visiitkaarte ja üritati juttu ajada, kui keeleoskus selleks võimaluse andis. Sellistest kontaktidest kasvas välja ka enamik käesoleva lehe intervjuudest ja inimeste tutvustustest. Eriti aktiivsed suhete loojad olid aafriklased. Kuid ega eestlased ise ka laisad olnud.

See oli imeline kogemus, kui suures söögisaalis istusid su kõrval must mees Aafrikast ja pilusilmaline mees Birmast, üle laua tõmmu naine Pakistanist ja ümberringi veel igasuguseid rahvaid. Selle kõrval kahvatub igasugune mälestus nõukogudeaegsest propagandistlikust "rahvaste sõpruse" klantspildist. Neid inimesi polnud keegi Amsterdami kokku sundinud. Neid ühendas Keegi, kes on neile kõigile Isaks ja Issandaks. See oli nagu eelmaitse taevast: "Ja inimesi tuleb idast ja läänest, põhjast ja lõunast ning istub lauda Jumala riigis" (Lk 13,29). Võib-olla tulebki järgmine selline kohtumine alles taevas?

Nii paljude rahvaste kokkutulek paabeli segadust ei tekitanud. Plenaaristungid tõlgiti 28 keelde. Eesti keel nende hulka kahjuks ei kuulunud. 39 osavõtjaga oli Eesti riikide seas 42. kohal. Siiski leidis igaüks keele, millest ta aru sai.

Päevad olid imelised, kuid pikad ja väsitavad. Kaks kahetunnist plenaaristungit päevas, peale selle seminarid ja töögrupid. Ööbisime koos 7000 "saatusekaaslasega" Amsterdamist umbes 35 kilomeetri kaugusel Utrechti linnas. Amsterdami viis ja tõi õhtul osavõtjad tagasi viis erirongi. Esimene rongitäis inimesi sai süüa kell 5.45 hommikul, viimane rongitäis sai ööbimispaika tagasi umbes 22.30. Pole siis ime, et vabal ajal võis kõikjalt leida magajaid - nii toolidelt kui ka lihtsalt põrandalt.

Vägeva mulje jätsid ka RAI konverentsikeskus Amsterdamis ja näituste kompleks Jaarbeurs Utrechtis. Liikuvate vaheseintega sai suurtest hallidest teha auditooriume seminaride jaoks Amsterdamis ja magamis- ning dušibokse Utrechtis. Hooneid saab sel viisil väga erinevateks eesmärkideks ümber korraldada. Amsterdamis olid juba väljas tsirkusereklaamid - samad hallid kõlbasid pärast meie konverentsi hoopis teiselaadiliseks ürituseks. Hästi läbi mõeldes võiks ju selliselt ka kirikuid ehitada - vahel on vaja väikesi ruume, vahel hästi suurt saali. Kümne tuhande inimese kiire toitlustamine oli ka hästi korraldatud. Igaüks sai endale vajaliku toiduportsu hommikul ja õhtul pappkarbis ning lõunasöögi paberkotis. Muidugi eeldab see vastavate firmade olemasolu (kokku 308610 toiduportsu!). Oleks meil sellised firmad olemas, saaks näiteks Eesti EKB Liidu suvepäevadel toitlustamise väga kergesti ära korraldada. Eesti vennad tegid arvestuse, et konverentsi toidukarpideks kulus kokku 10 hektarit pappi ja ööbimiseks 14 hektarit voodilinu.

Eesti esindajad maksid osavõtukuludest ise ainult väga väikese osa. Oleme tänulikud oma sponsoritele! 75% osavõtjatest olidki vaestest maadest. Miks neid, kes ise maksta suudavad, nii vähe kohale tuli? Tõsi, nendest maadest oli teenindav personal -- stjuuardid, kes tulid oma raha eest. Sellepärast tuligi pähe kiuslik küsimus -- kui meie kord nii rikkaks saame, et ise suudame oma kulud katta, kas me siis enam lähemegi? Või sõidavad siis ainult need andunud usklikud, kes lähevad teisi teenima --kohti kätte näitama ja prügi vedama?

Amsterdam 2000 on möödas. Järgmisest konverentsist veel ei räägitud. Ja kui järgmine tuleb, on see uus kogemus. Selle konverentsi mõju osavõtjatele on aga kindlasti jääv. Tänu Jumalale selle eest!

KRISTUSE EVANGEELIUMI VÄGI

Tuleval nädalal saab 27 aastat sellest, kui ma, olles Ameerika Ühendriikide presidendi lähedane kaastööline, suure Watergate'i skandaali aegu kesk pisaratetulva oma elu Jeesusele Kristusele andsin. See muutis kõik.

Paljud teist teavad seda lugu. Ma olin presidendi erinõunik, mu töötuba asus kohe tema toa kõrval. Olin üks neist neljast või viiest inimesest, kes iga päev tema kabinetist sisse-välja käisid. Ja siis ühel hetkel oli minust saanud süüalune Watergate'i loos ning juba järgmisel sünge vangla okastraaditagune vang.

Kuid just vanglas omandasin ma oma elu tähtsaimad õppetükid.

Kõigepealt selle, kus on tõeline võim. Et ma olin osalenud president Nixoni nelja presidendiaasta kõigi olulisemate küsimuste otsustamises, arvasin ma, et tunnen võimu. Nüüd taipasin, kui kiiresti selline võim kaduda võib. Vanglas kogesin ma tõelist võimu, tõelist väge: evangeeliumi väge, mis võib muuta inimsüdant. See vägi on ainus, mis otsa ei saa. See on vägi, mis maailma viimselt ära võidab ja kuningriike muudab.

Teiseks avastasin ma enese jaoks Jumala suveräänsuse. Vanglas olles arvasin ma, et mu elu on läbi. Olin põlu alla sattunud avaliku elu tegelane. Ma oleks saanud küll jätkata tööd juristina või muud moodi head elu elada, kuid mu lootus muuta inimeste eluolu - idealism, mis oli mind poliitikasse toonud - oli põrmu paisatud.

Kui ma aga 1975. aastal vabanesin, kutsus Jumal mind tööle vanglatesse ja misjonitöö, mida ma 25 aasta eest alustasin - Prison Fellowship - toimib nüüdseks 88 maailma riigis ning kannab evangeeliumi lootust sadade tuhandete unustatud meeste ja naisteni. Mõtle selle üle. Jumal oma suveräänsuses võtab ühe Watergate'is muserdatud ja vanglasse heidetud mehe ning tõstab ta üles, et ta võiks juhtida liikumist, mis puudutab miljoneid kogu maailmas. Vaat nõnda tegutseb Jumal. Läbi meie rudjutuse. Oma suveräänset tahet teoks tehes teeb Ta tühjaks selle maailma tarkuse.

Nii minu sügava isikliku kriisi aegses pöördumises kui ka Prison Fellowshipi töös, millel Jumal sest ajast saadik kasvada on lasknud, on oma õpetuslik iva meile kõigile. Sa ei tohi iial meelt heita. Meeleheide on patt, kuna see eitab Jumala suveräänsust. Meie Valitseja Jumal kasutab sinu kuulekustegusid ka siis, kui sa ei näe enam mingit lootust, et viia ellu oma suurimaid tegusid. Ära loobu iial. Rühi edasi kindlas teadmises, et meie Jumal on see, kes valitseb ja kes sind edasi juhib.

AJALOOLISE VÕIMALUSE AEG

Me oleme Läänes tunnistajaks suurele võitlusele, ning see võitlus ei käi mitte niivõrd neil teemadel, millest me pidevalt loeme - perekond, abordid, gei-õigused, AIDSi-epideemia või religioosne vabadus - vaid see võitlus toimub kõige fundamentaalsemate küsimuste tasandil. See on võitlus põrkuvate maailmavaadete vahel, arusaamade vahel maailmast ja elust. Ühel pool on piibellik arusaam meist kui Jumala loodutest ühes kõige sellest tulenevaga. Teisel pool on ilmalik arusaam, uskumus, et Jumal on surnud ja meie, inimesed, pole muud kui juhuse produkt. See konflikt puudutab iga inimest kogu maailmas ja sestap tuleb seda sügavuti mõista.

Kuigi võib tunduda, et ilmalik arusaam on valdav, leian ma, et toimumas on mingi muudatus. Sel põhjusel pean ma antud hetke ka kiriku ajalooliseks võimaluseks. Muutuse tagamaaks on see, et inimesed nii Läänes kui juba ka mujal maailmas on aduma hakanud, et ilmalik maailmavaade on täis mõrasid: see ei võimalda inimestel elada mõistusepärast, korrastatud elu. 1960ndail öeldi inimestele, et elu eesmärgiks on isiklik autonoomia, võimalus ajada oma asja, olla vaba kõigist piirangutest, määrata ise oma kurssi. Selle tulemuseks on aga see, mille kohta Kohtumõistjate raamat ütleb, et inimesed tegid, mis oli hea nende silmis ja tagajärjeks oli kaos. Kogemus näitab aga, et kaos viib vägivallani: nii ei söanda vanemad oma lapsi kooli saata kartuses, et neid võidakse maha lasta; see viib kultuuri allakäiguni ja ühiskonna lagunemiseni. Ja inimesed hakkavad taipama, et nad ei suuda elada tagajärgedega, mille on enesega kaasa toonud 60ndail omaksvõetud väärtused. Nad otsivad midagi paremat, midagi, mis rahuldaks nende sügavaimaid igatsusi.

Selle illustratsiooniks olgu lugu, mille jutustas mulle üks mu pastorist sõber. Aegamööda läbi linna sõites nägi ta enda ees autot, mille kaitseraual ilutses 60ndate loosung: "Kui on mõnus, tee ära." Kiirus hakkas kasvama ja siis pidurdas mu sõbra ees sõitev auto järsult punase tule ees. Mu sõber jäi tema taga pidama ja siis - tal on üsna pöörane huumoritaju - tabas ta matsti enda ees sõitnud auto kaitserauda. Mees hüppas välja ja pöördus rusikat viibutades mu sõbra poole: "Mida sa teed!?" Sõbra vastus oli: "See oli mõnus!" Postmodernne kultuur õpetab meile, et me võime teha seda, mis meil meeldib - aga seda vaid seni, kuni keegi teine teeb, mis temale meeldib ja meile tagant sisse sõidab.

KRISTLIK VÕIMALUS

Mõnedele võib see kõlada liiga radikaalsena, kuid sõnum, mida me evangelistidena kuulutame, räägib enamast kui päästest; terviklik piibellik sõnum on elu- ja maailmavaade, mis annab seletuse kogu reaalsusele ja vastab suurtele küsimustele, mida filosoofid aegade algusest saadik on esitanud. Kust me pärineme? - Meie vastuseks on loomine. Miks oleme me kesk seda suurt jama? - Meie vastuseks on langus; inimesed ei kuuletunud Jumala käskudele ning selle sõnakuulmatuse tagajärgi tulebki meil taluda. Kas sellest on ka väljapääsu? - Oo jaa, selleks on imeline sõnum lunastusest, mida pole pakkuda ühelgi teisel religioonil ega maailmavaatel.

Kas mõranenud maailma saab parandada? - Jah, kristlikuks vastuseks on siin kristliku tõe teostamine igal oma elupäeval. See sõnum, mu vennad ja õed, on sõnum, mille kuulmise järele maailm januneb.

Seisukoht, mis meil tuleb võtta, on niisiis järgmine: erinevalt kõigist teistest religioonidest või maailmavaadetest on kristlikul maailmavaatel anda vastuseid, mille järele inimesed igatsevad. Me püsime sellel seisukohal kahel viisil.

Esiteks haarates kinni igast võimalusest kuulutada kristlikku tõde kui vastust inimlikule hädale. Tihtipeale sünnib see igapäevastes jutuajamistes ilmalike naabritega, mõnikord aga ka võimukandjatega. Minule avanes selline võimalus mõne aasta eest, kui käisin Buckinghami palees, et võtta vastu Templetoni auhinda. See oli ülev sündmus, mis leidis aset palee ühes suursuguses saalis. Kui prints Philip oli mulle autasu kätte andnud, võtsin ma lühidalt sõna, rääkides sellest, kuidas Kristus oli muutnud mu elu ja sellest, miks on evangeelium ainus vastus.

Kui ma olin lõpetanud, lausus prints Philip: "Ehk oskate anda meile mõned soovitused selle kohta, kuidas tulla toime noorsoo kuritegevuse, selle Inglismaa üha kasvava probleemiga?" Vastasin: "Soovitaksin teil, Teie Kuninglik Kõrgus, saata rohkem noori britte pühapäevakooli." Kohalviibivate suursuguste kohtunike ning Lordide Koja liikmete seast kostis üksmeelset itsitamist. Prints naeratas. Olen kindel, et ta arvas, et ma teen nalja. Ütlesin: "Ma räägin tõsiselt. Readingi Ülikoolis viidi professor Christie Davise juhtimisel läbi uurimus, mis näitas, et sel ajal, kui pühapäevakoolidest osavõtt Inglismaal kõrgpunktis oli, oli noorsoo kuritegevus madalseisus. Ja viimase sajandi jooksul on noorsoo kuritegevuse tase pidevalt tõusnud, samal ajal kui osavõtt pühapäevakoolide tööst on ühtlaselt langenud. Nii et kohane vastus noorsoo kuritegevusele oleks saata rohkem briti lapsi pühapäevakooli." Prints Philip vastas: "See on väga hea mõte!"

Teine viis ühiskonna kaasahaaramiseks on see, et me elame kristliku tõe järgi nii, et meie ilmalikud naabrid saavad oma silmadega näha evangeeliumi tõde. Selles soolaks ja valguseks olemises seisnebki Jumala rahva kutsumus. Kui kristlased aegade jooksul seda teinud on, on nad muutnud maailma.

Kahekümne viie aasta eest võtsid Brasiilia vabatahtlikud riigilt üle ühe vangla ja muutsid selle kristlikuks vanglaks nimega Humaita. Iga kord, kui ma seda külastasin, oli tunne, nagu oleksin vaimulikus taastumiskeskuses. Retsidivism langes järsult maa üldiselt 75% tasemelt viiele Humaitas. Mõne aasta pärast järgisid neid meie vabatahtlikud Ecuadoris, luues kristliku tiiva Garcia Moreno vanglas.

Viis aastat hiljem korraldasin ma korrektsiooniametnikele külaskäigu neisse kahte Lõuna-Ameerika asutusse. Tagasi jõudes veenis Texase valitsuskomisjoni liige kuberner George Bushi proovima analoogset programmi ka seal. Kolme aasta eest avasimegi Ameerika esimese kristlaste poolt juhitud vangla Houstoni ligidal Texases. See on üks tähelepanuväärne paik. Siinsed asunikud ärkavad igal hommikul kell 5.30, et minna palvusele. Hommikusöögi järel lähevad nad oma klassidesse. Peale tööd kogunevad nad pärastlõunal taas uueks palvuseks. Ning peale õhtusööki on nad piiblitunnis kuni öörahuni kell 10. Pole televiisorit ega meelelahutusi. Need mehed õpivad tõsiselt Jumala Sõna ja seda, kuidas kristlasena elada. Meil tuleb vastu võtta iga mees, kelle riik meile saadab ja paljud neist pole saabudes kristlased. Need, kes on, hoiavad kokku, nii nagu koguduski ühiskonnas kokku hoiab; nad elatuvad piibellikust õpetusest. Lõpptulemusena avaldavad nad mõju ka ümbritsevate suhtumisele. Isegi uskmatud hakkavad elama samade standardite kohaselt. Ja need, kes sel moel kristlikke väärtusi kogeda saavad, jõuavad väga kiiresti juba ka evangeeliumi juurde. Enamik neist, kes saabuvad uskmatutena, ei jää uskmatuiks. Keskkond muudab nii põhjalikult, et mitmed mehed on loobunud tingimisi või enneaegsest vabanemisest. Nad eelistavad jääda vanglasse kogu kaheksateist kuud kestva programmi ajaks ja kogeda Kristuse elu muutvat väge, et mitte minna vabaks lastuna tänavale ja naasta kuritegevuse juurde.

Ja kas sellel on ka mõju? Korduvalt karistatute tase on Ameerika Ühendriikides 75%. Sellest vanglast on kaheksateist-kuulise täisprogrammi läbimise järel praeguseks vabanenud 45 meest. Nad on ühenduses mentoriga, nad kuuluvad kogudusse ja töötavad. Nii mõnelgi on tulnud maadelda raskustega ja mõned on naasnud, et vabaneda uimastite sõltuvusest, kuid mitte ükski neist pole tagasi trellide taga. See on olnud hämmastav tunnistus. Maailm näeb selle Houstoni vangla põhjal, et seal, kus inimeste meetodid pidevalt nurjunud on ja kus mitte miski, mida me kriminaalõiguse vallas teha oleme püüdnud, toiminud pole, toimivad suurepäraselt Jumala meetodid: inimsüdameid muutev rõõmusõnum ning kristlased, kes loovad ühiskonna, milles inimesed õige kõlbelise korra kohaselt elada saavad.

Ma tean, milline ränk töö on astuda välja - tihtipeale üksi - ja kuulutada evangeeliumi sageli ka väga vaenulikus keskkonnas. Läänes saab meile osaks naeruvääristamine, kuid see on tühiasi võrreldes tagakiusamistega, mida paljud Ida ja islami kultuurides kogenud on. Vahel tunduvad sinu vastu üles seatud vaenuväed hirmutavalt võimsad. Neil puhkudel on meeleheide hõlpus tulema. Kuid meelt heita ei tohi sa kunagi. Meeleheide on patt, sest see eitab Jumala suveräänsust.

Ning ikka ja aina oleme me näinud seda, kuidas Jumal kasutab üksikuid kuulekustegusid, et muuta kogu ühiskonda. Paari kuu eest viibisin ma Küprosel Pafoses, mida oma esimesel misjonireisil külastas ka apostel Paulus (Ap 13,6). Ehk mäletate, et just seal kohtas Paulus valeprohvetit ja astus talle vastu, nimetades teda kuradi pojaks. Kui valeprohvet siis ühtäkki pimedaks jäi, oli Rooma maavalitseja nii jahmunud, et hakkas Pühakirja sõnade kohaselt uskuma ja temast sai Jeesuse järgija. Nii palju, kui me Piibli põhjal teame, oli ta seal tol korral ainus pöördunu. Kujutlege, kuivõrd üksikuna see maavalitseja end seal tunda võis. Rooma impeeriumi ametnik okupeeritud territooriumil ja usub korraga sellesse juuti, kes oli risti löödud ja üles tõusnud. Polnud mingit kogudust ega tuge. Kuid ilmselt jätkas see üksik prokonsul evangeeliumi kuulutamist. Sest täpselt sellel kohal, kus Paulus kord nõiale vastu astus, seisab nüüd imeline, õhkõrn evangeelne anglikaani kristlaste kirik. Sealsed usklikud toetavad üksteist, suundudes välja, et kuulutada rõõmusõnumit kogu Kesk-Aasias. Lugesin selle koguduse tunnistust kristlase vastutusaladest, ning see loetelu algas kohustusega tuua inimesi Jeesuse Kristuse kui Issanda ja Päästja isiklikule tundmisele.

Mõtle selle üle. Pöördub üks üksik Rooma ametnik ning 2000 aastat hiljem seisab selles paigas tugev kogudus, mis juhib inimesi Kristuse juurde ja läkitab misjonäre ühte maailma kõige keerulisemasse piirkonda.

Evangeeliumi ei saa peatada. Sina ja mina võime läbi kukkuda. Evangeelium mitte. Seda sõnumit tuleb meil maailmale kuulutada ja selle sõnumi järgi peame me julgema ka elada. Me peame janunevale maailmale jõuliselt kuulutama seda, et nende patud on Kristuses andeks antud ja et piibelliku elukorralduse kohaselt saab inimene elada harmoonilist ja õiglast elu. See on sõnum, mis võib panna aluse kristliku ärkamise ajastule kogu maailmas.

CHARLES W. COLSON, kõne konverentsil Amsterdam 2000 © BGEA
Avaldatud lühendatult, tõlkis Annika Sipos

AKTUAALNE TEEMA

Amsterdam 2000 viimase päeva õhtul palus "Kuulutaja" lühiintervjuu EELK Tartumaa praostilt, Tartu Pauluse koguduse õpetajalt JOEL LUHAMETSalt.

Kas tasus Amsterdami sõita?

See üritus oli unikaalne. On tehtud tohutu töö. Põhirõhk oli sellel, et evangeelset tööd tõhustada ja edasi viia ning evangeeliumi kuulutajaid üles ehitada, et nad endas selgusele jõuaksid, ennast läbi uuriksid ja evangeeliumi kuulutuse töö tähtsaks teeksid. See teema on tegelikult nii tähtis, et sellepärast võib igale poole sõita.

Kas Sa tõstaksid konverentsist midagi eriliselt esile?

Eriline rõhk oli pandud evangeeliumi kuulutamise organiseerimisele. See on otseselt kooskõlas Jeesuse käsuga "Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad." Selle tähtsust rõhutasid ka suur osavõtjate arv ja kaasa tõmmatud riikide suur geograafiline haare. Võib-olla olid rohkem esindatud need maad, kus evangeeliumi eelkõige oleks vaja kuulutada. Kõik oli korraldatud suurejooneliselt. Seda kümnetuhandelist massi oli suurepäraselt organiseeritud. Millestki ei olnud puudust, kuid priiskamist ja pillamist ei olnud ka näha. Konverentsi eesmärk ise oli väga olulisena esile tõstetud.

Eesti ei olnud suure esindatusega.

Meie väikese maa kohta oli meid väga palju. Eesti on kristlik maa ja evangeeliumi kuulutamine on meil erinev nendest maadest, kus valitsevad teised religioonid. Meie inimesed on kristluse suhtes muutunud immuunseks või ei usu mitte midagi. Selle tõttu ma püüdsin osa võtta nendest töörühmadest, kus tegeldi Euroopa evangeliseerimisega.

Milline töövorm oli konverentsil kõige tõhusam?

Tähelepanuäratavamad olid kindlasti plenaaristungid mitmepalgelise muusikaosaga ja mitmepalgelise ülesehitusega - seal oli draamat, videovõtteid, muusikat ja laulu. Kõned olid suhteliselt pikad, aga nad ei olnud väsitavad, neid oli kerge vastu võtta. Samas arvan, et töögrupid olid sisukamad. Plenaaristungitel peeti programmkõnesid ja värskeid ning uusi mõtteid tuli vähe. Seal toodi evangelismi ABC jõuliselt esile. Aga töögruppides arutati asju huvitavamalt ja põhjalikumalt.

Kas mõne inimesega tutvumine ka erilist nimetamist vääriks?

Kõige enam Eesti inimestega lähem kokkusaamine.

Kas konverents Su enda isikut ka mõjutas?

Ma ei oska ühtegi praktilist töövormi või meetodit siit üle võtta, kuid mind ennast see konverents mõjutas küll. Ma võtsin seda kui aega enda jaoks, enesesse vaatamiseks ja hindamiseks ning mingil määral ka puhkuseks.

Täname!

Kauge, kuid lähedane

PIETERS K. PINDHARDI (38) tuli Amsterdami Indoneesiast. Kuna nii ilmalikus kui ka vaimulikus ajakirjanduses on Indoneesiast viimasel ajal palju juttu olnud, kasutasime võimalust kuulda vahetult selle maa elaniku suust infot tema kodumaa kohta. Intervjuu tõlkis Tarmo Lilleoja.

Pildil: Pieters K. Pindhardi (vasakul) ja Tarmo Lilleoja.

Mis on Sinu amet?

Olen Jakartas täisajaga evangelist. Töötan põhiliselt moslemitest üliõpilaste hulgas.

Millise organisatsiooni toetusel Sa töötad?

Mind toetavad sellised inimesed, kes selle töö tähtsust mõistavad. Organisatsioon on alles hiljaaegu loodud. Selle nimi on "Kristuse lammaste fond". Nimi viitab sellele, et töötame nagu lambad huntide keskel islamimaailmas.

Sinu vanus paneb küsima, mida Sa veel teinud oled.

Olen olnud kümme aastat täisajaga evangelist. Seda tüüpi tööd üliõpilaste hulgas alustasime alles kolm aastat tagasi. Varem ei olnud minu töö nii otseselt moslemitele suunatud. Ma õpetan ka õhtuses piiblikoolis.

Mis konfessiooni Sa kuulud?

Reformeeritud evangelikaalne kirik.

Ütle mõni sõna oma riigi tutvustamiseks.

Riik asub 13 tuhandel saarel. Elanikke on 210 miljonit. 90 protsenti neist on ametlikult moslemid ja 10 protsenti kristlased. Ametlik statistika ei ole päris õige. Tegelikult võib kristlasi olla kuni 25 protsenti.

25-30 aastat tagasi räägiti Eestis palju sellest, et Indoneesias oli suur ärkamine.

Mina olen sellest ainult lugenud ja kuulnud. Selle ärkamise tulemusena püsib meil siiamaani misjonitöö. Moslemite evangeliseerimine on ka selle tulemus. Teisest küljest on see ärkamine juba nii kauge minevik, et paljud on leigeks jäänud ja on vaid nimeliselt kristlased.

Vaimulikus ajakirjanduses kirjutatakse kristlaste tagakiusamisest Indoneesias. Mis on tagakiusamise põhjuseks?

Algsed põhjused olid majanduslikud, kuid neid püütakse ära kasutada selleks, et muuta Indoneesia muhameedlikuks. 700 kirikut on maha põletatud. Püütakse sisse viia uusi seadusi, mis piiravad ja keelavad kristlastel koosolekute pidamist. Paljudes kohtades ei anna kohalikud islamivõimud luba purustatud kirikuid enam taastada. Jumalateenistuste pidamiseks kasutatakse nüüd rendipindasid - restorane, teatreid, hotelle.

Juriidilist usuvabadust riigis ei ole?

Juriidiliselt on usuvabadus olemas, kuid tegelikkuses seda alati ei järgita.

Võitlused käivad Indoneesias ju ka poliitilisel pinnal?

President Suharto ajal oli korruptsioon väga suur ja väga paljud inimesed on sellega seotud. Tänu sellele, et raha oma inimeste vahel ära jaotati, on Suhartol säilinud tohutu pooldajaskond. Indoneesia siseminister väidab, et mida enam Suharto vastu ollakse, seda hullemaks olukord läheb. Ega täpselt ei teagi, kes islamijõude kristlaste tagakiusamisel toetavad. See abi võib tulla ka väljastpoolt.

On kuulda olnud, et mõnel islamimaal lüüakse ristiusku pöördunud moslemid maha. Kas Indoneesias selliseid probleeme ei ole?

See oht on meil ka olemas. Moslemid kohtlevad karmilt neid, kes pöörduvad. Kuid pöördunud moslemid teavad, kuidas omade keskel evangeliseerida. Minu isa oli ka moslem, kes pöördus ristiusku. Mina sündisin pärast seda ja seega juba kristlikus perekonnas.

Loodetavasti on meie lühike vestlus Indoneesia "Kuulutaja" lugejatele veidi lähedasemaks teinud. Ärgem unustagem, et meie palved suudavad olukordi muuta isegi nii kaugel maal!

VEND IDA-AAFRIKAST

KIWALA MOSES MUBIRU Ugandast oli Amsterdamis aktiivne osaleja saksakeelses seminaris. Seal sai tehtud ka järgnev lühiintervjuu.

Eestlased teavad Ugandast vähe. Oleme kuulnud Idi Amini nime ning nooremad inimesed ei tea seda ka.

Idi Amin oli diktaator, kelle valitsemise ajal tapeti väga palju inimesi. Ta tegi kõike vägivallaga. Meie sugulased, meie isad tapeti, sest nad ei olnud muhameedlased.

Idi Amini peeti Nõukogude Liidus sõbraks.

Nõukogude Liit oli sõjaväeline riik, mis rakendas vägivalda oma eesmärkide saavutamiseks. Idi Aminile oli relvi vaja ja sellepärast oli tal kasulik Nõukogude Liiduga läbi käia. Ta ei olnud ei kommunist ega kapitalist, ta laveeris omakasupüüdlikult.

Kui kristlik on Uganda?

Evangelikaale on umbes 20%, katoliiklasi ja anglikaane umbes 60%, ülejäänud on muhameedlased või ei saa nende kuuluvust täpselt määrata.

Teie kandis on sageli rahutu. Viimastel aastatel oleme kuulnud sõjast hutude ja tutside vahel.

Need ei ole meie põlisrahvad. Nad tulid Ruandast ja Burundist sellepärast, et kodumaal olid konfliktid. Nüüd on nad kodumaale tagasi läinud. Mõlemad rahvad on formaalselt kristlikud. Konfliktid nende vahel ei ole usulised.

Mis on nende konfliktide peapõhjus?

Põhjused on ajaloos. Tutsid olid varem valitsev rahvas. Ka hutud hakkasid oma õigusi taga nõudma. Tutsid põgenesid Ugandasse ja naabermaadesse.

Milline on selle sõja mõju evangeeliumi kuulutamisele?

Me saatsime palju evangeelseid gruppe Ruandasse ja nendel oli suur mõju. Me oleme seal püüdnud ellu viia programme, et inimesed seal taas elada saaksid. Me oleme seal ehitanud palju kirikuid. Aga inimestel on meeles, et nende kõrval on need, kes nende vendi tapsid. Ruandas on palju Ugandast pärit evangeliste ja pastoreid. Nad on seal head tööd teinud.

Kas on õnnestunud tutsisid ja hutusid ühes ruumis Jumalat paluma panna?

Nüüd on see juba võimalik.

Sa oled pastor?

Jah. Olen 33 aastat vana. Meie koguduses on 50 inimest. Meil on palju vaeslapsi - töötame umbes 500 vaeslapsega. Mõned lapsed on juba Kristuse vastu võtnud.

Miks on teil palju vaeslapsi?

Üks põhjusi on see, et meie maal oli kaua sõda ja väga palju inimesi sai surma. Teine põhjus on AIDS. Umbes 20 miljonist elanikust Ugandas on 2 miljonit AIDSis.

Kuidas mõjutab AIDS kuulutustööd?

Oleme pidanud hulga kongresse ja konverentse sellele probleemile lahenduse otsimiseks. Me kuulutame väljaspool kirikuid tänavatel ja räägime inimestele, et on ohtlik mitte järgida Jumalat ja Tema plaane, nagu näiteks paljude naistega läbi käies. Me oleme teinud ka tugigrupid, et iga kogudus, iga piirkond omaks võimalust otsida väljapääsu sellest olukorrast.

Kui inimene teab, et ta peatselt sureb, kas ta hakkab Jumalat uskuma?

Kui sa räägid AIDSi nakatunud inimesega, on ta alati valmis Jeesust vastu võtma. Aga enamik on juba sõnumit varem kuulnud. Enamik teab, et Jeesuses on lootust. Kui siis inimesel enam mingit muud lootust ei ole, siis on üsna tavaline, et ta pöördub Jeesuse poole.

Kui on teada, et iga kümnes on haige, siis peaksid ka mittekristlased hirmu tundma? Kas ka nemad võtavad Kristuse vastu?

Töö läheb meil hästi. Meil on teisiti kui Euroopas. Kui meil tuleb jutlustaja ja räägib Jeesusest, siis tuleb alati suur hulk inimesi teda kuulama. Inimestel on jutlustaja jaoks aega. Tulevad suured hulgad, mitte ainult haiged. Inimesed teavad juba enne palju Jeesusest. Ja paljud pöörduvad.

Kas täna pöördunud on ka homme kristlased?

Jah, nad tulevad pühapäeviti kirikusse. Muidugi mitte kõik, aga 90%.

See tähendab, et kogudused kasvavad?

Jah. Meie koguduses on 50 liiget, kuid 2-3 kilomeetri raadiuses on viis kogudust. Meil on hea omavaheline koostöö.

Soovime Sinule ja Su tööle Jumala õnnistust!

UUS VANAISA

Amsterdam 2000 2. augusti plenaaristungi emotsionaalseks kõrgpunktiks oli misjonär Steve Sainti esinemine, kes tutvustas oma kahte indiaanlasest sõpra Ecuadorist. Alljärgnev on Sulev Kivastiku tehtud lühendatud tõlge.

Steve Saint: Olen tulnud siia koos oma kahe kõige kallima sõbraga. Nad teadsid, et peavad kõnelema kõigi teie, Jumala järgijate ees, sellepärast tahtsid nad riietuda sellele pidulikule sündmusele vastavalt. Dementa (pildil paremal) on üks vanematest ühes vaodaani koguduses. Tema isa oli kiviaegne sõjamees, kellel puudusid igasugused sõbralikud kontaktid välismaailmaga, kuni minu isa ja tema neli sõpra tegid katse need sõbralikud kontaktid luua. Tema isa oli tähtsaim mees suguharust, mida nimetatakse aukalasteks. Kui Dementa isa tuli kaldale, kuhu minu isa ja tema neli sõpra olid väikese lennukiga maandunud, sattus ta lennukist vaimustusse ja näitas märkide keeles, et tahab sellega sõita. Viimaks astus ta lennukisse, ning minu isa, tahtmata talle vastu hakata, kuna teadis, et see suguharu on kuulus võõraste tapmise poolest, otsustas ta lendama viia. Ta tegi talle lühikese sõidu ja maandus uuesti ja Nantiiri, Dementa isa, ei tahtnud ikkagi välja tulla. Ta tegi selgeks, et tahab oma küla õhust näha. Nõnda siis minu isa lennutas ta üle küla. Lennuki uks oli lahti. Isa kirjutas oma päevikus, et üle küla lennates mõistis ta, et Nantiiri ei tahtnudki küla õhust näha, vaid tahtis, et tema küla inimesed näeksid teda õhus lendamas. Küla serval püüdis ta läbi lahtise ukse lennuki tiivale ronida ja mu isa kirjutas, et ta ei tahtnud, et Nantiiri alla kukub ja püüdis temast kinni haarata. Kuid vaodaanid ei kandnud riideid, välja arvatud niudevöö, ja isa polnud kindel, kas see teda ei solva, kui ta sellest kinni haarab.

Kolm aastat tagasi palus vaodaanide vanematekogu minul õpetada ühele nende seast lennuki juhtimine selgeks.

Nad elavad väga ebatasastes dþunglites Ecuadori idaosa vihmametsades. Nad valisid Dementa, Nantiiri poja, esimeseks vaodaaniks, kes peab lennuki juhtimise selgeks õppima. Me oleme kulutanud kolm aastat lennuki õppimisele ja ma arvasin, et teil on huvitav teada, et eelmisel laupäeval lendas Dementa esimest korda lennukiga iseseisvalt ja ma arvan, et see oli ajalooline hetk mitte ainult Dementa, vaid ka tema suguharu ja evangeeliumi jaoks.

Nüüd ma tahaksin tutvustada teile Menna Minkaid (pildil vasakul), kes kõneleb teile varsti ise. "Menna" tähendab "vanaisa" ja ma nimetan teda nõnda sellepärast, et minu lapsed teda nõnda kutsuvad. Nad armastavad teda väga. Enamik meist teab, et Jumal töötab mõistatuslikul viisil. Jumala majapidamises juhtus lihtsalt nii, et see mees, keda mu lapsed nimetavad "vanaisaks", on uus vanaisa, kes asendab nende vanaisa, meest, kelle Minkai tappis siis, kui ma olin veel väike poiss.

Möödunud nädalal samal ajal kutsuti Minkai ainus blond lapselaps - minu tütar Stephanie Rachel koju taevasse. Kui me ta haiglasse viisime, siis Minkai ei teadnud, mis toimub ja ega minagi teadnud. Ta oli väga mures ja küsis minult, kas arstid on teinud Stephanie'le midagi kurja. Kui ma ütlesin talle, et nad polnud midagi teinud, siis ta erutus ja ütles: "Nüüd saan ma sellest hästi aru: seda on teinud Jumal." Ja siis ütles ta kõigile sinna intensiivravipalatisse kogunenud inimestele: "Nemo ("täht", nagu nad Stephanie'd oma suguharus nimetasid) on läinud elama koos Jumalaga taevasse. Mina olen vana mees ja lähen ka varsti taevasse. Seal ma hakkan ootama koos nendega, kes on juba surnud: "noore tähega" ja "vana tähega" (minu tädi Racheliga) ja Steve'i isaga ja Vikitaga (ta nimetas teisi oma suguharu liikmeid, kes olid läinud taevasse)." Ja ta ütles: "Kui teie, kes elate õigesti, tulete, siis me ootame teid Jumala juures."

Menna Minkai: Minu esivanemad elasid vihas ja vaenus üksteise vastu. Just nii nad elasid. Nad ei osanud elada kuidagi teisiti. Vanemad inimesed, minu esivanemad, läksid üle Koko jõe ja pistsid inimesi odaga läbi. Iga kord, kui mõni võõras tuli meie juurde, siis meie, kes me elasime vihas, pistsime ta lihtsalt odaga läbi. Kui me neid nägime, siis pistsime nad odaga läbi, ja mitte ainult võõraid, vaid tapsime odaga ka oma inimesi, selline oli meie elulaad. Ma tahan, et te kindlasti mõistaksite, et selline elu vihas ja üksteise tapmises oli paha eluviis, kuid nad ei tundnud ühtki teist "rada". Minu esivanemad ei tundnud Jumalat. Kuidas võisid nad käia Jumala "rajal", kui nad ei tundnud Jumalat? Ka mina ei tundnud, kuni tuli keegi, kes tahtis mulle rääkida Jumalast ja siis ma hakkasin aru saama. Sel ajal, kui ma tapsin Steve'i isa, ei osanud ma targemini tegutseda. Mitte keegi polnud tulnud meile rääkima ja me ei teadnud, et tema isa tuleb meie juurde, et meid õpetada käima Jumala "rada", sellepärast me ta odaga tapsimegi. Dajuma, noor tüdruk, kes oli varem meie juurest tapmiste pärast põgenenud, tuli tagasi meie juurde ja hakkas meile Jumalast rääkima. Ent kui me talle küsimusi esitasime, siis ta ütles, et ei oska rohkem, aga et kui see meie silmis hea on, siis ta kutsub oma õe, kes on valge nahavärviga võõras ja palub temal siia tulla ja tema oskab meile õpetada, kuidas järgida Jumalat. Mu süda oli must ja patust haige. Kuid siis ma kuulsin, et Jumal oli saatnud omaenda Poja ja Tema veri, tilkudes ja tilkudes, pesi mu südame puhtaks. Nüüd ma elan hästi. Jumala järgijad üle kogu "mulla", nüüd ma mõistan teid hästi, sest te olete tõesti mu vennad. Jumala Poja veri on ka teie südamed puhtaks pesnud.

Steve Saint: Vanaisa ütleb, et tal on veel üks asi öelda.

Menna Minkai: Ma sõidan juba mõne päeva pärast ära. Võib-olla ma ei näe teid enam kunagi siin. Kuid ma näen teid sealt rääkimas Jumalast üle kogu maailma. Võtkem paljusid inimesi, kes käivad Jumala "radadel", kaasa koos endaga taevasse elama.

Steve Saint: Täna on vaodaanid mures järgmise põlvkonna pärast. Misjon tõi nendeni evangeeliumi, kuid nad näevad, et uus põlvkond ei kuula enam misjonäre. Ja kui mu tädi Rachel suri, siis nad palusid mul nende juurde tulla. Ma küsisin: "Mida küll saan mina teie heaks teha, mida teised võõrad pole teie heaks veel teinud?" Ja nad ütlesid: "Kuula meid hästi! Me ei ütle, et sina saad teha, vaid sa õpeta meid ja meie ise teeme. Me räägime Jumalast uuele põlvkonnale." Nad mõistsid, et see on nende ülesanne ja kui te saate tulla laupäevasele seminarile, siis nad tahaksid rääkida teile, kuidas nad üritavad oma rahvale evangeeliumi kuulutada. Kuid veelgi enam, nad sooviksid väga kohtuda teiega, kes te olete niisugustest paikadest, mida nad kunagi elus ei näe, et nemad teaksid ja saaksid rääkida oma rahvale, et see perekond, millesse me kuulume, on ülemaailmne.

Vaodaanid ei saa aru sellest, et Jumala plaanides oli see kuri, mida nad tegid nii palju aastaid tagasi, mõeldud heaks. Ma pole suutnud neile seletada, et Jumal on kasutanud neid, nagu ka minu isa ja nelja ülejäänud misjonäri, oma evangeeliumi levitamiseks üle kogu maailma. Jumal muutis nende poolt tehtud kurja heaks.

Inimesi Amsterdamist

Lisaks kaugelt tulnutele oli Amsterdam 2000 osavõtjate seas ka kohalikke inimesi. Neil oli võimalik maksta ühe päeva osamaks ja saada osa kõigest, mida konverents sel päeval pakkus. Söögilauas saime tuttavaks GERRIE ja HANS OOSTERHAGENiga.

Neid tõi konverentsile uudishimu, kuid siiski ei olnud nad juhukülalised. Hans on trükikoja direktor ja tema trükikojas trükiti osavõtjatele jagatud suured kaustad kogu konverentsiks vajaliku infoga (vt. fotot). 7000 kausta inglise ja 4500 kausta teistes keeltes, sealhulgas ka eesti keeles! Nemad trükkisid samasugused kaustad ka 1983. ja 1986. aasta konverentsiks.

Gerrie ja Hans olid esimesed, kellelt sai uurida hollandlaste suhtumist konverentsi. Kuigi Amsterdamis korraldatakse palju igasuguseid konverentse, olevat see midagi erilist. Samas ei olevat osavõtjate seas siiski kuigi palju kohalikke, sest seda reklaami, et üheks päevaks tulla võib, tehti liiga vähe. Inimesed lihtsalt ei teadnud oma võimalusi.

Konverentsil osalev kirju rahvahulk meeldis Gerriele ja Hansule. Nii palju erinevaid keeli, nii palju maid, väliselt nii erinevad inimesed, kes on seesmiselt ometi sarnased.

Gerrie ja Hans lootsid, et konverents mõjutab ka Hollandi vaimulikku olukorda positiivselt. Hollandi ajakirjandus konverentsile erilist tähelepanu kahjuks ei pööranud. Oli küll lugusid ka suurte lehtede esikülgedel ja midagi näidati ka televisioonis, kuid mõistetavalt ei ole ilmaliku meedia huvi vaimulike asjade juures.

Hollandlaste igapäevaelu jäi konverentsist osavõtjatel tegelikult nägemata. Nad ei külastanud kohalikke kogudusi ega usklike kodusid. Niisuguse rahvamassi puhul oleks seda liiga palju oodatagi. Ja sellepärast oligi hea meel näha mõnda Hollandi usklikku osavõtjate hulgas. Ning hinge jäi kripeldama palve, et konverents ei mõjutaks mitte ainult Aafrikat, Aasiat ja teisi kaugeid mandreid, vaid ka Holland saaks sealt vajaliku vaimuliku kogemuse.

Inimesi Amsterdamist

Juba enne konverentsi ametlikku algust korraldati varem kohalejõudnutele Utrechtis jumalateenistusi ja HUNTLEY BROWN (36) mängis seal klaverit. Neile, kes käisid kaks aastat tagasi BGEA korraldatud evangelismi koolis Riias, oli tema imeline mäng juba varem tuttav.

Huntley Brown ütles, et tema elukutse ongi mängida evangeelsetel üritustel ja koosolekutel. Ta annab ka kontserte. Ta on valmis minema ükskõik kuhu maailma otsa, kuhu kutsutakse.

Huntley Brown elab Chicagos, kuid pärit on ta Jamaicalt. Ta kasvas kristlikus perekonnas, kuid see ei teinud teda automaatselt kristlaseks. Jamaical teab igaüks Jeesust, kuid kõik ei järgi Teda. Huntley Brown võttis Kristuse vastu küll väga noorena, aga alles keskkoolis hakkas mõistma, mida tegelikult tähendab omada isiklikku osadust Jeesuse Kristusega. See on rohkem kui lühike palve iga päev. See on igapäevane osadus Jumalaga.

Huntley Brown hakkas klaverit mängima 9-aastaselt. Ta õppis mängima kuulmise järgi, kuulates plaate ja linte. Ka keskkoolis õppis ta poolteist aastat klaverit, kuid põhiliselt on ta kuulanud ja imiteerinud. Kolledžis küsiti, kus ta on seda kõike õppinud. Ei kuskil, kõik on Jumala käest. Kolledžis pidi ta hakkama noote õppima. Seal sai ta teada mõnegi loo nime, mida enne kuulmise järgi mänginud oli. Nüüd on tal ka tunnustatud haridus - Judsoni kolledžist sai ta magistrikraadi.

Huntley Brown võtab mingi viisi ja teeb sellele seade. Ta teeb seda nagu pilti maalides. Kaks seadet tegi ta spetsiaalselt Amsterdam 2000 jaoks.

Huntley Browni muusikast on tehtud seitse CD-plaati. Praegu töötab ta uue plaadiga. Tal on ka kodulehekülg internetis (www.huntleybrown.com), mida muusikahuvilistel kindlasti vaadata tasuks.

Huntley Browni panus Jumala riigi töös on teha muusikat. Milline on Sinu panus?

Inimesi Amsterdamist

MIDORI ISHIKAWA Jaapanist oli konverentsi meediakeskuses stjuuardiks.

Sinise vesti, valge särgi ja mustade pükstega või seelikuga stjuuardeid oli üldse 675 inimest 43 maalt. 65% neist oli naissoost. Neid võis näha kõikjal - nad kontrollisid uste peal, et sisse saaksid ainult "omad", registreerisid osavõtjaid, juhatasid sööjaid lauda, viisid rahvast rongidesse ja tõid sealt ära, jagasid kõrvaklappe, vedasid prügi jne. Ilma nendeta ei oleks niisugust suurt konverentsi üldse korraldada saanud.

Midori lõpetas äsja ülikooli. Ühe aasta on ta olnud Saksamaal lapsehoidjaks. Kui meediakeskuses hakati otsima saksa-inglise tõlki, siis ei leitud ühtki eurooplast, vaid leiti jaapanlanna! Peale emakeele valdabki Midori neid kahte keelt. Ta tahaks aga õppida veel ka hispaania keelt.

Amsterdam 2000 kohta sai Midori infot oma kogudusest eelmisel suvel. Ja kuna ka Hannoveri maailmanäituse Lootuse paviljon vajas abilisi, hakkaski ta igasuguseid ankeete täima, et neil mõlemal osaleda saaks. Hannoveri sõitis Midori pärast Amsterdami konverentsi lõppu. Koju jõuab ta alles augusti lõpul.

Nagu eelpool öeldud, oli stjuuarditel Amsterdamis palju tööd. Seda kõike tegid nad tasuta. Veel enamgi - nad maksid ise kinni ka kohalesõidu, öömaja ja söögi! Midoril kulus Amsterdami ja Hannoveri peale kokku umbes 3000 dollarit (üle 50000 Eesti krooni). Selle raha kokkusaamiseks pidi ta neli kuud kahe kohaga hotellis ja parkimisplatsil hommikust õhtuni tööd tegema. See oli väga väsitav! Kui Midori pärast väikest puhkust Jaapanis oma erialal tööle hakkab - algul saab ta müüjaks, pärast töökogemuste kogumist hakkab ta tegelema ekspordi ja impordiga - hakkab ta teenima umbes 2000 dollarit (34000 Eesti krooni) kuus.

Midori on pärit kristlikust perekonnast. Koguduse liige on ta olnud siiski väga lühikest aega - ta ristiti alles juulikuus. Tema tööks koguduses on klaveril mängimine. Koguduses on umbes 30 inimest. Jaapanis olevat see tavaline koguduse suurus.

Ristiusk ei ole lihtsalt õpetus. Ristiusk on igapäevane teenimine. Midori ja teised stjuuardid tegid oma teenimistööd hästi.

Evangelisatsiooni motiiv

17-aastasena ei olnud ma veel rõõmusõnumi lugu kuulnud. Keegi ei olnud mulle kunagi öelnud, et Jeesus suri minu pattude pärast. Ma ei olnud kunagi kuulnud Jh 3:16:

"Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu."

Korea sõja ajal tapeti tuhandeid inimesi ja hävitati üheksakümmend protsenti minu kodulinnast. Ühel päeval kolis Ameerika sõjaväelaager minu kodu lähedale. Läksime koos mõne poisiga neid vaatama, sest me olime kuulnud, et Ameerika sõdurid on väga toredad ja helded. Äkki annavad nad meile šokolaadi või nätsu. Juba Ameerika sõdurite nägemine oli meie jaoks suur lõbu.

Ma nägin ühte pikka kasvu sõdurit. Ta vilistas ja käskis mul lähemale tulla. Kuna oli külm talvine päev, oli sõduritel vaja puid oma ahjude kütmiseks. Nii ma siis viisin neile puid. Tasuks oma töö eest sain ma maiustusi, nätsu, paki sigarette ja mingi suure sildita toidukonservi number kümme. Ma sõin maiustused ja šokolaadi ära. Sigaretid andsin oma emale, kes need mustal turul maha müüs. Ma ei teadnud, mis neis plekkpurkides oli. Avasime ühe, ja see oli ploomikompott. Söötsime selle oma pullile. Järgmisel päeval läksin ma tagasi ja pärastpoole sai minust Ameerika sõdurite majateenija.

Ühel päeval kohtasin ma seersant Carl Powersit. Ta küsis: "Kas sa tahad Ameerikasse minna?" Iga Korea teismelise unistus oli minna Ameerikasse. Ütlesin "Jah, ma tahan minna." Ühel päeval näitas ta mulle Lõuna-Carolinas Greenville'is asuva kooli vastuvõtuankeeti. See oli Bob Jonesi Ülikool. Olin surmani hirmunud. Ütlesin, et ei taha sinna minna. Ta küsis: "Miks?" Ma pidin talle kiiresti kolm vabandust välja mõtlema:

1. Ma ei oska inglise keelt.
2. Ma olen liiga väikest kasvu.
3. Mu ema ei luba.

Ta vastas: "Inglise keelt saab õppida. Sa kasvad suuremaks. Ma võin su ema nõusse rääkida." Ta ei võtnud ühtki mu vabandust vastu.

Ühel päeval tuli ta minu juurde mu telki. Ta palus. Ta anus. Ma nägin pisaraid tema põski mööda alla voolamas. Mul tekkis kummaline tunne, et ma peaksin minema. Siis ma ei teadnud, mis tunne see oli, kuid nüüd ma tean. See oli Jumala ettehoolitsev käsi, mis tegi tööd nii tema kui ka minu elus.

Läksin Ameerikasse kooli. Mul oli rinnal suur nimesilt, millel seisis: "Kõigile, keda see puudutab: Saatke see poiss aadressil Route 1, Box 75 Dante, Virginia". Carl Powers arvas, et ma võin ära eksida, sellepärast kandsin ma seda nimesilti.

Läksin kooli, panin oma nime kirja ja jätsin seersant Powersiga hüvasti. Jäin kooli territooriumile täiesti üksi. Mul oli koduigatsus ja ma ei saanud inglise keelest aru. Kõik oli ingliskeelne. Keegi ei osanud korea keelt.

Ühel päeval andis keegi mulle ühe musta raamatu, mida ma polnud veel kunagi näinud. Ta ütles: "Loe Johannese 3,16." Ta küsis: "Sa ei ole ju kristlane?" Ma vastasin: "Ei, härra." Tema küsis: "Kas sa tahad Kristuse oma isiklikuks Päästjaks vastu võtta?" Mina küsisin: "Kui ma võtan Kristuse vastu, kas see aitab koduigatsuse vastu?" Tema vastas: "Jaa! Tema annab sulle uue elu, annab sulle rahu, rõõmu, annab su elule mõtte." Mina ütlesin: "Jah!"

Me põlvitasime. Ma ütlesin korea keeles: "Oh Jumal, ma olen patune. Palun andesta mulle mu patt. Tule minu südamesse." Kui olin lõpetanud, palvetas tema inglise keeles. Ma ei teadnud, mida tema palus ja tema ei teadnud, mida palusin mina. Peale ühist palvet ütles ta: "Meil on ju Jumal, kes mõistab nii korea kui ka inglise keelt." Seal, ühiselamu kolmandal korrusel, võtsin ma Kristuse oma Päästjaks vastu.

Pärast esimest semestrit läksin tagasi Virginiasse, et veeta suvevaheaeg seersant Carl Powersi kodus. Ühel õhtupoolikul pärast muru niitmist rääkisin Carl Powersile, et olin avanud oma südame Kristusele kui oma isiklikule Päästjale. Pisarad valgusid üle tema näo. See oli minu rõõm, mis juhtis mu sõjamehest sõbra Carl Powersi Jeesuse Kristuse juurde.
Pärast kolledži ja seminari lõpetamist läksin tagasi Koreasse. Rääkisin emale Jeesusest. Temast sai kristlane. Rääkisin ka oma vanimale vennale ja tema üheksale lapsele -- kõigist neist said kristlased. Rääkisin oma teisele vennale, ja tema viiele lapsele, ka neist kõigist said kristlased. Kogu mu pere tuli Kristuse juurde!

Üksnes Issanda Jeesuse Kristuse evangeelium toob eksinud patused aulise pöördumiskogemuse juurde! Evangeliseerigem maailm!

BILLY KIM, katkend jutlusest konverentsil Amsterdam 2000
© BGEA, tõlkis Annika Sipos

Uudiseid

13. augustil asus Viimsi Vabakoguduse pastorina tööle senine Rapla Vabakoguduse pastor INDREK LUIDE. Samal päeval toimus ka Viimsi kiriku õnnistamine.

* * *

20. augustil valiti Rapla Vabakoguduse pastoriks ALLAN HELDE.

19. augustil peeti Viimsi Vabakoguduse kirikus Eesti EKB Liidu välismisjonikonverents.

Liidu välismisjonärina sõidab kaheks aastaks Bosniasse Jael Puusaag. Piiblitõlkijana tegutseb juba aastaid Külvi Unger.